OMAKOHUS VÕI LAHENDUS?

Girolamo poeg on kokk. Õppind poiss. Oskab süüa teha.

Sellega seoses sai ta Terrasinil ühte restorani tööle, kuid kahe nädala pärast teatas omanik, et poiss liiga aeglane on ja ei sobi ning jättis tagatipuks ka lubatud palga maksmata.

Tegelikku põhjust võime ainult aimata ja jumal sellega. See ei olegi takkajärgi enam tähtis.

Käidi paar korda oma raha küsimas, kuid ei midagi. Omanik keeldus maksmast.

Lahendus? Töökaitseinspektsioon? Ole nüüd! Millal need ükskord kohale jõuavad või mida teevad? Ei ole ju põhjust, sest see on Sitsiilia!

See tähendab, et tehti hoopis ise!

Otsustati, et ei ole mõtet seal enam oma raha küsimas käia, vaid et hulga mõistlikum on selle asemel hoopis sööma minna. Pea kogu suguvõsaga sinnasamasse restorani. Ning kui kelner lõpuks arve esitas, siis teatati, et see on nüüd see raha, mille restorani omanik oleks pidanud poisile maksma.

Poiss läks muidugi Ameerikasse ja töötab nüüd seal kokana. Omanik on rahul.

Annunci
Pubblicato in Mentalita' Palermitana | 4 commenti

JUMALIK KOMÖÖDIA KURATLIKUL KOMBEL EHK SIPSIK ABORIGEENIDE JUURES

Kunagi, see ei olegi nii väga-väga ammu, ütles üks Urmas, et minu (st. Janeki) Sitsiilia artiklite kogumik, mis piiratud internetiavarustes loodetavasti mitte just päris viimasel leheküljel ei asu (www.janeksicilia.wordpress.com) ja millest nii mõnigi rida Rootsi Eesti Päevalehes avaldatud on, võiks vabalt kanda pealkirja “Sipsiku seiklused pärismaalaste juures.” Lihtsalt liiga ilus, et olla tõsi.

Ja nii ongi. See on lihtsalt liiga ilus, et …

Riina sai tööle. 24. juulil. Tööpakkujaks Monica. Või noh, kui nüüd täpne olla, siis tema ja üks Carla pakkusid lahkelt talle selle otsa. Tubli neist! Ausõna! Iseenesest ei ole ma küll väga kindel, kas see päris täpselt just nende leiutatud idee oli või kelle kontseptsioon see üleüldse on, et sellist asja ülepeakaela arendada, aga kui seda ideed kui äriplaani võtta ja takka järgi lõppresultaati teada, siis, minu meelest. on see lootusetult andekas, et mitte öelda – pole paha! Hiljem sain muidugi teada, et analoogset ettevõtmist on siin varemgi proovitud ellu äratada, aga jumal sellega! Kelle asi see on, et …?

Tööleping ja palgatingimused nagu ikka Sitsiilias. Mis siis? Kui keegi veel ei tea, siis … siin me ju elamegi, eks ole. Terrasinil, Palermo külje all. Mille poolest me teistest ikka paremad või halvemad oleme?

Jumala pärast, ega me natsionalistid ei ole nagu mul siin mõned kuud tagasi üks soliidne Sitsiilia sinjoore seletas, kui ma talle teatasin, et vaatamata asjaolule, et ma räägin temaga praegu itaalia keeles ja me Sitsiilia kõrvetava päikese all asume, on mul taskus, kahjuks või õnneks, siiski veel valiidne st. kehtiv Eesti pass.

Tõepoolest, ega ei ole jah! Ei natsionalistid ega rassistid! Täiesti nõus! 100%, kui käputäis rumeenlasi ja mõned kahtlaselt tumedad näod, kes järjepidevalt ukselt uksele käies üritavad õnnetult haleda näoga asjatult raha lunida, välja jätta. Mulle ka need tüübid ei meeldi. Kohe üldsegi mitte! Kuid senikaua ei sisalda minu väljaöeldu ei natsionalismi ega rassismi kuni ma ei lisa, et rumeenlased ja tumedanahalised ongi sellised. Tee, mis tahad  – ei ole!

Ja hoolimata sellest, et ma osaliselt ja ainult osaliselt olen nõus väitega (ning sedagi vaid mängu ilu pärast), et senikaua kuni rumalad ei saa, ei taha või ei julge asjadest aru saada, niikaua tulebki neilt raha ära võtta, sest mine sa tea, mida nad sellega veel muidu teha võivad – ei meeldi mulle Terrasinil veel mõned ülemäära aktiivsed kenad geeniused, kes tähtsa näo ja Serie-A tasemel jutuga üsna lihtlabaselt kuidagi heauskselt enesekindlate käest raha välja petavad arvates, et nad miskid furbod on. Selliseid, ma arvan, on igasuguseid ja karta on, et neid leidub igal pool. Kuid nendest rääkides ei tegele me enam ei rahvusküsimuse ega rassismiga, vaid lahkame juba meditsiinilist probleemi.

Ühesõnaga, kui kord juba jutuks tuli, siis olgu konkreetselt ka välja öeldud, et alljärgnevas loos mina natsionalismi- ega rassismiilminguid ei täheldanud, küll aga …

Alguses kinnitas Monica korduvalt, vähemalt meile (ja ma tean, et ka teistele), et ärge muretsege, non vi preoccupate: pakutav töö kestab kaks kuud järjepanu, väljaarvatud pühapäevad ja ferragosto, sest see on nagu Eesti jaanipäev, mil suurem osa publikust eilsest õhtust parimal juhul mingeid ähmaseid asju ja neidki üsna kummaliselt mäletab, kui üldse. Mis tähendab, et Monica jutu mõte, niipalju kui mina aru sain ja saan, oli, et juba 46. aastal e.Kr kehtestatud ning 45.aastal, kah e.Kr. ehk siis 709 ab urbe condita jõustunud Juliuse kalendri järgi oleks 23. september, käesolev aasta, Riina viimane ametlik tööpäev selles ametis, sest nagu öeldud, töö algas 24 juuli. Loogiline? Ma vaatasin kalendrist järgi, sellega on kõik ok! Apposto, mis tähendab, et korras! Nii ongi! Ja täna ei ole ei Jaanipäev ega Ferragosto, võid oma kalendrist ka igaks juhuks üle kontrollida kui soovid, et ma teatud põhjustel peaks asju valesti mäletama või, mis veel hullem – mõningaid fakte konkreetses kontekstis üldse mitte mäletama nagu mõnel tegelasel publikust tänasel päeval sagedamini kui pahatihti ehk siis lausa hookaupa ette tuleb.

Pole hullu, tuletame meelde, et….!

Osapooltevahelise kokkuleppe järgi kuulus Riina ametikohustuste hulka kätteantud informatsiooni jagamine turistidele, nende juhendamine ja suunamine ning vajadusel neile ka tõlketeenuse osutamine Terrasinil samal ajal kui kohalikud kaupmehed, kes ettevõtmist rahaliselt toetasid, piirdusid üldjoontes vaid pakutava tõlketeenusega. (Esitagem ka faktid, sest ega see lugu nüüd ka miski VòsaPetsi järjekordne esmaspäevaõhtune ühemehe showsaade ei ole, et siin üks osapooltest heast peast huupi lahmida võiks nii nagu parasjagu pähe tuleb või võhm võtab: Niisiis, ühtekokku osales, nimetagem seda siis projektiks, 42 äri, millede hulgas leidus nii poode (või oleks siiski õigem öelda boutique?), kohvikuid, pizzeriasid, kui ka restorane ning üks panificio! Per äriettevõte investeeriti projekti 73 eurot, mis annab eelarveks, mida ajasid kokku ning majandasid Monica ja Carla kahekesi, ei vähem ega rohkem kui täpselt 42 x 73 eurot. Üks osa rahast läks Terrasini kaartide trükkimisele, teine osa tasuti Riina bussisõidu eest Autolinee Cracchiolo s.r.l.’ile ja kolmandast osast maksis Monica Riinale esimese kahe nädala palga kohe avakäsi ettemaksuna rahuloleva naeratusega peopeale).

Projekti võtmeküsimuseks ehk Gordioni sõlmeks, mida Riina pidi lahti harutama, oli turistidest koosneva sihtgrupi ülemäärane ja selgelt liiga ühepoolne vene keele oskus, sest nagu selgus, siis inglise, prantsuse ja saksa keele oskajaid leidub Terrasini kaupmeeste ja ettevõtjate hulgas rohkemgi kui ma varem ette kujutasin, kuid vene keele oskajate ülelugemiseks piisab ühest näpust ja seegi on ukraina versioon.

Just! Sa said õigesti aru! Täpselt! Info liigub! Päevapealt sai Riinast praktiliselt kõikide kohalike äriettevõtete omanike ja muude ettevõtlike isikute sõber, sest ta räägib vene keelt. Suhtleb täitsa vabalt, sest isa on tal vene-mordva segu –  Baškortostanist, kui nüüd kaasaegset versiooni endisest Baškiiriast pruukida! Meleus on koha nimi. See asub Ufaast veel laias laastus 300 km lõunasse. Me oleme seal käinud, puhas Venemaa! Või nagu mõni mees meil Terrasinil teatud asjade kohta iroonitseda tavatseb: “Bella pulita è!”. Sama kena kant kui Sitsiilia. Ainult, et Sitsiilias …  siin ei ole Euroopa Liitu kuuluvate riikide kodanikel viisat vaja, sest Sitsiilia on puhas Schengen. Hoolimata sellest, et ma selle sõna “puhas” punktuaalse kasutamise seisukohalt võtan õiguse või jultumuse, kuidas soovite, eriarvamusele jääda.

Tegelikult oleme me üldse üks rahvusvaheline perekond. Kamba peale tõmbame viis võõrkeelt vabalt välja. Lisaks aktsendivabale vene keelele saab Riina ka in English ja in italiano hakkama. Eeltooduile lisan mina soome keele. Ja Hans-Karol? Tema on meil eriti rahvusvaheline, sest lisaks meist kõigist kõige paremale itaalia keelele kergitab ta meie väikest Paabeli torni veel kohaliku dialekti – palermitano – jagu. Ühesõnaga, nagu te aru saate, täiesti tavaline Eesti perekond, kuigi jah, tõde on, et eesti keelega ei ole Sitsiilias suurt midagi peale hakata, sest, usu või ära usu, seda soome-ugri murret ei oska siinkandis peale meie praktiliselt mitte keegi kui nüüd Hans-Karoli enda poolt personalmente di persona ad altre persone naabripoistele õpetatud  “tule siia!”, “tee uks lahti!”, “anna musi!” ja veel mõned võrratud väljendid välja arvata. See viimane fakt on küll igatepidi edumeelne ja näitab nii mõnegi mehe talenti, kuid käesoleva loo kontekstis on see täiesti ebaoluline. Kahjuks! Non è importante! Saad aru ju küll, ma loodan.

Tööülesannete täitmise tähe all tuli Riinal sõita Partinicosse suunduva ühistranspordiga (Autolinee Cracchiolo s.r.l.) kaks korda päevas, see on siis hommikul kell 9.30 ja pärastlõunal kell 16.05 Terrasinilt, Via Perez’il peatuva bussiga, hotell Città del Mare juurde, et organiseerida siis sinna bussijaama (olgem ikka täpsed: autostrada SS113 äärde, sest seal on vaid, kui nüüd Juhan Liivi tsiteerida, “igav liiv ja tühi väli” ), kus umbes-täpselt samal ajal peatub ka Palermo poole kiirustav Russo buss, hotelliterritooriumilt ilmuvad või juba ilmunud turistid, ükskõik kes nad siis ka ei oleks või on ja ükskõik kuhu nad siis plaanivad minna või juba teel on, järgmise liinibussiga (seesama Autolinee Cracchiolo s.r.l., eesotsas sama bussijuhiga, kuid nüüd teises suunas) Terrasinile. Milles küsimus? Pool tundi on aega! Me oleme ise ka mitmel varasemal aastal turistidena Sitsiiliat väisanud. Mitu aastat järjest. Teame niigi, et lahe on! Igasuguseid imelikke ja huvitavaid asju juhtub ning erinevaid inimesi kohtab! Üks andekam kui teine, igaühel omad huvid ja kiiksud ning  mis siin ikka keerutada, ka Maslow püramiidi ma-ei-tea-mitmendalt-astmelt lähtuvad sängisambo vajadused, mida siis üritatakse rahuldada ja ellu viia komponeerides kaunis ebatavalisi ja eriti kummalisi ettepanekuid, milledest nagu igaüks peaks aru saama. Nalja nabani ja ikka kogu raha eest, niipalju kui seda  siis kellegil on!

Nàiteks mina isiklikult ei imesta üldse, et ka Monica avaldas oma tõe öeldes, et tema seda tööd ei teeks! Arusaadav, eks ole! Kuigi, arvestades asjaolusid, on mul selline, kuidas nüüd öeldagi,  erakorraline küsimus: Miks üks kena naisterahvas tunneb ühtäkki vastupandamatut vajadust sellist asja nii väga eraldi veel mainida? Miks meile? On see àkki mingi vihje vòi? Vàhe imelik, mu meelest! Ütlesin juba, et arusaadav! Ei?

Kuid tagasi asja juurde! Igasugune ettevõtmine, eriti veel kui me räägime eraettevõtlusest, mille eesmärgiks on ainult ärikasum ja veel kord ärikasum, on oma olemuselt juba ja tahes tahtmata risky business. Ja ma arvan, et sa nõustud minuga, kui ma ütlen, et lollikindlat äri ei ole olemas. Kòik sòltub eelkòige asukohast ja seejàrel ka teistest teguritest. Sul on kas käsi kullas või …  lendab kõik raginaga vastu taevast nagu uusaasta saluut 31. detsembril! Varem või hiljem, tagantjärele ei oma see enam mingit tähtsust, sest tagantjärele tarkus on targutajate täppisteadus – tolku ei mingit peale tühja töö ja vaimu närimise nagu omal ajal juba Koguja, Saalomoni pseudonüüm  ja Taaveti poeg , Iisraeli kuningas Jeruusalemmas, teadis rääkida.

Riinaga läks nagu eestlastega tavaliselt ikka läheb. Alguses ei saanud vedama, sest enamus turiste läks Città del Mare juurest Russo bussiga otse Palermosse. Mis teha? Palermo on ikkagi suurlinn, pea miljoni elanikuga aristokraatset ajalugu ajaga täistopitud ajatu metropol. On mida vaadata! Ime siis, et Terrasinile tulev buss jäi konkreetselt kolmel korral täiesti nulli. Ei hingelistki! Peale õnnetu Riina ja vaese bussijuhi! Paari nädala möödudes oli aga juba suuremat bussi vaja, sest info liigub ja väike buss ei mahutanud kõiki Terrasinile tahtjaid ühtäkki enam ühekorraga ära.  Sel lihtsal põhjusel tegi bussijuht mõnel korral omast vabast ajast lausa kaks lisaotsa Terrasinlt Partinico suunas Città del Mare juurde ja tagasi. Mitte, et hommikul korra  ja õhtul korra nagu sõiduplaanis lisaks teistele kellaaegadele oli ette nähtud, vaid ühel hommikul kaks korda ja teisel õhtul taas kord kaks korda, plaaniväliselt ja nagu juba öeldud, bussijuhi vabast ajast ning tahtest, sest niipalju kui mina tean, siis tema ei saanud selle eest sentigi palgalisa ja vaevalt, et keegi talle selle lõbu eest veel mingeid muid soodustusi pakkumas käis. Või noh, tegelikult, mine sa tea! Kõik võib võimalik olla.

Carlagi ju ütles Riinale, et oi-oi kui brava! Issand kui tubli! Isiklikku initsiatiivi üles näidates lubas ta vabatahtlikult teatud protsendi (ma tõesti ei tea kui suure protsendi, sest seda ta Riinale ei öelnud, mistõttu ei tea seda Riina ning järelikult mina veel vähem vaatamata sellele, et Carla ikkagi peaks teadma, mismoodi see asi täpselt oli kuna tema selle ettepaneku tegi ja kokkuvõttes on võimalik see protsent ikkagi välja arvutada) enda poe kassast, kui ja juhul kui keegi kohaletransporditud turistidest tema kauplusest peaks ostu sooritama. Palus ja lubas endale aeg-ajalt meeldegi tuletada, et selline situatsioon on aset leidnud. Ütlematagi selge, et turistide nina all ei hakka ajama, et näed, see ja see ostis ning summa oli nii ja nii suur. Hiljem saab ju asjad omavahel korda ajada, eks ole! Tööandja- ja võtja vahel nimetatakse seda usalduseks või midagi sinnapoole, on ju nii? Ja ei ole siin kellelgi midagi ega kedagi eitada,  Hans-Karol oli juures, Carla pidas sõna, mis tähendab, et molto brava è! Minu meelest väga tubli on! Nagu ka Monica, kes samuti lubas teatud protsendi isiklikul initsiatiivil. Milles küsimus? Ausalt, pole aimugi! Kuid fakt on, et seda Monica lubatud protsenti ei suudaks isegi mitte need kümmekond (või kui palju neid oli?) klienti, kes tema poest ostu sooritasid, mitte ühegi valemiga ei heal päeval ega hea tahtmise korral mitte kuidagi välja arvutada, sest kuidas ja mida sa arvutad ( 100 x ..?.. = ..?.. ) kui ainult üks number on teada ja kõik ülejäänud puha puudu? Polegi ju, mida arvutada ega arutada. Asi niigi selge!

Jah, tõepoolest, tunnistan fakti, et igasse ärisse turistid-kliendid ei jõudnud või ei soovinud minna. Loomulikult oleks võinud Riina lisaks Terrasini trükitud kaartidele, enda keeleoskusele ja sõnaosavusele natuke füüsilist jõudu kasutada, seda enam, et kehaehitus justkui lubaks, aga kui nüüd pisutki mõistusega inimesele (ld.k. homo sapiens rationalis) monopoliseeritud  loogikafunktsiooni tarbida, siis ei ole vast kaugeltnurgameestel endilgi erilist mõtet tõsiselt võtta säravvalge naeratusega presidendiproua ümmargust ja lobedat juttu peatselt pealinna saabuvatest turistide hordidest ja rahavoogudest ning tormata selle roosa mulli peale saekaatrisse investeerima, et Kalevipoja mõõtu laudu tootma hakata. Nii lõikab ju näppu, sest… No kes ostab ja kust kohast ning millal ta ükskord kohale jõuab? Või nagu Mõisa Jürka kunagi küsimuse vormis retooriliselt mainis: Kelle viga see on, et te ise kusagil perifeerias elate? Ja mulle tundub, subjektiivselt nagu ikka, et selles kontekstis jääb mõnelgi vennal natuke õigust üle ka, sest loll on see, kes vabandust ei leia. Kas ma eksin?

Mis aga puutub asjaolusse, et ülalmainitud Juliuse kalendri järgi 24. juulil alanud lubatud kaks kuud kestis vaatamata varasemale jaanipäevajärgsele konkreetselt korratud, selgele ning soravale jutule päevapealt 6. septembrini, mil on Hanna sünnipäev, siis – mis siin keerulist on? Selgitan ka selle koha lahti enne kui seegi aeg otsa saab, mis üldjoontes mulle antud on.

Igal tööandjal ja seda enam eraettevõtjal, on, millal iganes, õigus öelda oma töötajale, et ära homme enam tule! Pole vaja! Meil ei ole sulle rohkem tööd pakkuda! Või ükstaskõik, mis see põhjus siis ka on. Vahet ei ole ja sellega on ka käesolevas case’is meie poolt vaadatuna kõik ok, sest vaatamata väikesele viperusele, st. täpselt sajaeurosele arvutusveale, palgamaksmisel Carla juures suletud ukse taga, said Riina viimased kaksteist tööpäeva kõik ilusasti ja ausalt makstud, Carla sai Monicatagi, kes protsendivalemit arvestades maailma parim matemaatik kahtlemata on, enam vähem samal ajal aru kui me ise, et lisaks keeleoskusele oskame ka meie päris kindlasti arvutada. Pole probleemi!

Ah? Et mis need 24. juuli alanud kaks kuud, Juliuse kalender, 6 september ja 42 kohalikku investorit asjasse puutuvad? Ehh sind küll! Sa üldse ei jälgi mängu ega süvene sündmuste käiku! Ma juba teksti proloogis ütlesin tegelikult juba kõik ära. Senikaua kuni rumalad ei saa, ei taha või ei julge aru saada, kelle rahaga ja mis lubadustega seda projekti tehti, niikaua tulebki neilt raha Serie-A tasemel jutuga igaks juhuks ära võtta!

Geniaalne, kas pole? Kuid see, ausalt öeldes, ei ole enam minu asi!

Ja meieni jõudnud põhjenduste peale, mida projektijuhid projekti lõpetamise kohta teistele kaupmeestele ja ettevõtjatele, nähtavasti ükshaaval rääkisid (ja miks ma ei imesta, et mõni ei tea sellest siiamaani midagi ja arvab siiamaani, et Riina Terrasinil ringi käies tema jaoks töötab!) võtan ma küll vaevaks Eesti esiklassiku esialgu veel kirjapanemata tsitaadikogumikust paar kena pärli laenata:

“Tule, taevas, appi! Sellist jama on raske kommenteerida!”

Kokkuvõtteks olen ma päris kindel, et tegelikult ei huvita see jutt siin kedagi, sest kõik said niigi aru, kes tanki pandi ning kelle raha eest saluuti lasti. Või nagu Andrus Kivirähk oma “Maarahvas tuleb linna” artiklis tabavalt kirjutas: “Väga tore on! Näeb merd ja kahte kalmistut…” Ehk siis, igal asjal on alati kaks otsa.

Aga noh, mis sellest enam! Elu läheb niikuinii edasi ja tore on!

   

ps. Ma tean, et nüüd, kui Urmas on selle loo “Sipsik aborigeenide juures ehk Divina commedia al diavolo” läbi lugenud, küsib ta minult õigustatult ja võib-olla vastust tegelikult ootamatagi:

“Kulla, mees, kas ma ei öelnud sulle, et inimesed on kõikjal ühesugused?”

Ning kuigi ta vastust ei oota, vastan ma talle vabatahtlikult sellegipoolest : “Tead, mees? Sul ei ole õigus! Inimesed ei ole kõikjal ühesugused. Küll aga on seda igasorti “geeniused” ja  ….seda kahjuks igal pool.”

Pubblicato in Mentalita' Palermitana, Minu Palermo | Lascia un commento

TERRASINI E’ BELLA, MA ….

Käesoleva teksti idee pärineb sinjoore Marchione’lt, kes suurejooneliselt teatas, et Terrasini non e’ proprio cosi come la dipingo io. Ehk siis Terrasini ei ole päriselt selline nagu mina, Janek, seda (teistele) maalin või näitan.

Ma tõesti ei tea, kas lugupeetud sinjoore on võtnud vaevaks lugeda minu blogipostitusi internetiaadressil janeksicilia.wordpress.com või kui palju ta nendest üleüldse aru sai, kuid tulles vastu austatud härra soovile näidata ülejäänud maailmale Terrasinit nii nagu see on, siis meest sõnast ja härga sarvest, palun väga, siin see on.

„Miski haiseb siin!“ ütleb ämm, kui me ühel järjekordsel suvisel õhtul kogu perega Guardia Costiera (Ranna- ja piirivalve) juurest, mere äärt mööda, Cinisi tabacchi poole jalutame. Meist vasakule jääb väike paadisadam ja paremal, silmaga visates paarkümmend meetrit merepinnast ülevalpool, kaljunukil, asub Terrassini belvedere – vaateplatvorm, kust igal õhtul avaneb kuldaväärt vaade kordumatule päikeseloojangule, millele heal päeval ainult Sürakuusa vanalinnas trehvatav analoog võrdväärset konkurentsi suudab pakkuda. Kaljusein tilgub kanalisatsioonist ja prügikonteinerid mere ääres ajavad taas üle ääre. Tõepoolest, miski haiseb siin!

„Maffia või mõni manalateed saadetud capo!“ pakun huupi, kuigi olen kriitikanooltega otsetuld nende „tarkade“ pihta andnud, kes Sitsiilia sünonüümidena sõnu “maffia”, „capo“, “padrino” või midagi sellelaadset kasutavad.

„Bella è!“ jätkan iroonitsemist itaalia keeles. Kahesõnaline lause lõpeb küsimärgi asemel hüüumärgiga ja on seega teadlik väike ning mis siin salata, omamoodi mahlakas grammatikaviga. Just selline, mis on iseloomulik palermitano dialekti emakeelena kõnelevatele inimestele, kes ajaloo tahtel kohustuslikus koolikorras ja ametlikult itaalia keelt peavad rääkima.

La Sicilia è bella! Ma olen seda kuulnud! Mitu korda juba! Sitsiilia on ilus. Selles ei ole minu jaoks küsimustki. Kõik see ilu ja avanevad vaated – sinisest sinisem ääretu meri, lõpmatud rannaribad, pilvedeni kõrguvad mäed, muinasjutulised päikeseloojangud, Lõuna-Euroopale iseloomulik arhitektuur, kokkupressitud sipelgapesadena näivad Sitsiilia külad, kirikud, purskkaevud, väljakud, mahajäetud villad, saatust trotsivad antiiksed vana-kreeka varemed, lookas puuviljaaiad oliivi-, mandariini- ja sidrunipuudega ning kõige selle otsa veel mõttetult palav keskpäevane päike – panevad õhku ahmima ja võtavad hingetuks. Otsesõnu öeldes, ajab higistama, sest nagu ma juba varem olen maininud, siis elame me sõna otseses mõttes paradiisis.

Kordan: La Sicilia è bella! Kuid nagu öeldud: „Miski haiseb siin!“ Ja see on alles tagasihoidlik väide, väike ääremärkus, hoolimata sellest, et ka see lõpeb hüüumärgiga.

Iseenesest olen ma seda meelt, et selline pisikene lohakus, pole-hullu-elame-üle-ja-mis-selles-siis-ikka-nii-väga-erilist-on-et-seda-mainima-peaks, va bene, kuulub asja juurde, kuid enam kui sageli igal pool ja mujalgi vedelev immondizia, spazzatura, patume ehk siis prügi, laga ja rämps, mille koostisesse kuuluvad klaastaara, plekkpurgid, salvrätikud, pakkepaber, pappkastid, võiduta lotopiletid, auto varuosad, kastide viisi söömata jäetud arbuusid ja maasikad, voodimadratsid, antiikne mööbel ning issand-mida-kõike-annab-ära-visata-sodi ja lõppude lõpuks tänaval vedelevad koerasitajunnid , ei ole mitte kuidagi aktsepteeritav. Kui prügimägi on juba ise selline hunnik prügi, et mäge enam näha ei ole, siis jookseb minul küll juhe kokku ja sunnib mind vaatamata ohule valestimõistetud saada kohalikule enam mitte lihtsalt ääremärkust tegema, vaid otsesõnu ütlema, et see on totaalne jama. Merda è!

“Mis ma teha saan?” laiutab too õlgu kehitades käsi ning paigutab kogu süü linnavalitsuse, maffia ja ühes araablastega sisserännanud idamaade kultuuri kapsaaeda. Jube mugav vabandus ikka! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud? Täitsa loogiline ju, et see pilkupüüdev maadligi matsakas ja ülepäevitunud palermitana, kelle vetteminekul rannas meid järjekordse tsunamiohu eest hoiatatakse ja kes lisaks katkiläinud päevavarjule veel pizzerias või panificios kilesse, paberisse ja veelkord paberisse pakitud osaliselt söömata jäänud piruka- ja pizzahunnikust ühes pakendiga otse rannaliivale coca-cola purgi kõrvale “unustab”, on linnavalitsuse arveametnik. Suvalisse kohta avalikult ehitusprahti salamisi sokutav romuga ringitossav pastakõhuga Totuccio on capomafia ise isiklikult ja kõik tumedajuukselised sitsiillased, hoolimata sellest, et leidub ka heledapäised punapäid, on geneetiliselt räpaste araablaste järeltulijad.

   

Kõik teised on süüdi, mitte ainult meie. “Mina” ei puutu üldse asjasse. “Mina” on korralik. Ei tooda prügi ega midagi! Või vähemalt on tal kaasaskantav nähtamatu prügikast kogu aeg kaasas. Nii või?

“Kui ei meeldi, võid ära minna!” kuulen järgmiseks.

“Just! See on lahendus. Braavo! Appunto! Seda ma mõtlengi, et maailm on hulluks läinud! Palun laske mul järgmises peatuses maha minna!” tahaks vastata: “Tuled ka või jääd siia prügimäge valvama?”

Õudne ju!!? Ja ma tean, et te saate sellest ise ka aru, sest ma olen teiega sellel teemal rääkinud. See ei ole normaalne, et teie ja minu maja raadiusesse jäävad sellised prügimäed, et … Mul jääb praegu sõnu puudu, sest see on sõnulseletamatult kirjeldamatu. Uskumatud hunnikud, noh! Ükskõik, kuhu vaatad, ikka ajab oksele!

Ma võin ju roosad päikeseprillid mustade raamidega ette panna ja rääkida kõigile, et Sitsiilia on oi-oi-kui-ilus ning kutsuda kõiki külla seda ilu oma silmaga kaema, aga tee, mis tahad, see imal hais jõuab ikka ninna ja nähtavasti mitte ainult mulle, vaid üsna kindlasti ka minu külalistele, sest nad ei ole sellega harjunud. Ja ma kardan, et nad ei harju ka!

Eriti hulluks läheb olukord siis kui linnavalitsusel prügikoristuseks ettenähtud raha otsa saab. Siis on tänavad ja maanteeäärsed sodi, prügikilekotte ja muud kola täis. Kõik löövad ahhetades kahte kätt kokku, teevad mis-ma-teha-saan žesti ja toovad seepeale paar prügikilekotti juurde. Millalgi hakkavad prügiautod niikuinii ringi vurama ja küll siis minema viiakse. Küsimus on ainult, et millal? Aga keda see ikka nii väga huvitab? Niikaua, kui saab kedagi süüdistada ja kellegi peale näpuga näidata, on asi kontrolli all.

Aga olgu! Osaliselt olen ma süüdistustega linnavalitsuse ja maffia aadressil nõus. Aeg-ajalt on näha, et esimene on võimetu probleemiga tegelema kuna teine tegeleb sellega liiga palju. Prügivedu on suur äri kogu maailmas. Suures äris aga liiguvad suured rahad. Ja ei ole vist eriline saladus, et üsna mittesihtotstarbeliselt st. vasakule.

Head lahendust ei paista kusagilt. Võimalik, et seda ei olegi, sest niipea kui linnavalitsus paigaldabki kusagile prügikasti või -konteineri, nii hakkavad prügikotid seal üle ääre ajama nagu söögisooda esmakursuslasest keemialaborandi katseklaasis. Nüüd aga on linnavalitsusel rahad otsas ja seetõttu on mõned neist ära viidud. Kuid, üllatus-üllatus, linn on kohe puhtam. Paradoks küll, aga toimib.

Ja ikkagi ei saa ma aru, mis puutub asjasse Araabia kultuur? Mis mõte on see jama nende kraesse kupatada? Kui selline l’arte contemporanea (kaasaegne kunst) lagastamise näol sealt ajaloo käigus koos muu kultuuriga tuli, siis sellele immigratsioonifekaalile saaks ju päevapealt, et mitte öelda pikema jututa, vee peale tõmmata. Kuidas? Ära loobi rohkem sodi maha!

”Kuhu ma selle siis panen?”

”Prügikasti, näiteks!”

Kaasvestleja üllatunud pilk, mida saadab kulmukergitus tuletab meelde, et linnavalitsuse rahakriis korjas prügikastid ära. Täielik absurd! Nokk kinni, saba lahti situatsioon.

   

Kuid küsimus jääb. Kuhu panna prügi? Üks tarkpea soovitas vähemalt konid edaspidi taskusse toppida…. Miks mitte? Jube hea mõte, mu meelest! Lausa lahendus äkki? Tegelikult saaks ju kogu prügiga nii teha. Ei?

“Ajuvaba!” utled sa nüüd pidades silmas üleuldist olukorda.

Ei ole. Selles korralageduses on loogika täiesti olemas. Et mismoodi? Lihtne! Kuna enamus kohalikke on usklikud, siis loobitaksegi prügi nagu jumal ise juhatab. Kuid, see on ainuke loogika! Ülejäänud vabandused ja jutt mentalitą palermitanast (palermo mentaliteedist), ei ole enam mitte ajuvaba, vaid kui nüüd otse öelda, siis lauslollus. Ei ole rumalus! Lollus on! Ma saan aru, et ei ole viisakas niimoodi rääkida, kuid see on ”una min**iata” ja ei muud! Nagu ka ümbritsevad prügimäed, mille kohta sõna “vergogna” kasutatakse. Häbenemise asemel võiksime asja korda teha, sest see on sama piinlik kui ropendaminegi.

Kahjuks ei ole mõtet Eesti “Teeme ära” igakevadisest kampaaniast Terrasinil rääkidagi. Kõik on küll maailma parimad kriitikud, kuid tegijaid on vähe! Lihtsam on pea jaanalinnuna liiva alla peita ning öelda, et näe, Janek, siin on puhas! Tutt’apposto! Korras! Meil prügi pole. Ainult, et kassid, need sõgeloomadest lontrused, kasutavad liiva mittesihtotstarbeliselt. No ma lihtsalt ei või! Siin haiseb ju samamoodi kui väljas ”värske” õhu käes.

Seda, et prügimajandusega Terrasinil üldse probleemi ei ole, sain teada oma Facebook’i kontole postitatud prügialbumile järgnenud reaktsioonist. Selles soovitati tungivalt vältida taoliste fotode üleslaadimist põhjendusega, et Terrasini ei olevat päris selline nagu mina seda maalin. Fotodelt vastuvaatav prügihunnik olevat vaid hetkeprobleem.

Tõepoolest, ega ma ei varjagi, et iseenesest toimib meil siin porta-a-porta süsteem. See tähendab, et hommikul sõidab prügiauto (tegelikult on neid mitu) kõik tänavad ukse juurest ukse juurde läbi ja korjab väljariputatud prügikilekotid ja üleliigse träni kokku ning transpordib sinna, kuhu vaja.

Kahe järgmise päevaga kadus ka too nüüd suisa skandaalseks muutunud prügihunnik, kus seda ja teist ning pean tunnistama fakti, et esimesel septembril oli terve linn ikka väga-väga puhas. Ma ei ole nii puhast Terrasinit varem näinudki. See oli küll seoses ühe kurva tähtpäevaga, mis ajaloohämarusest meieni on jõudnud, kuid ikkagi – bravi! Tublid! Ausõna! Saame tehtud küll kui vaja!

Ainuke probleem on see, et nädal hiljem vaatasime prügimägedega jälle tõtt. Kõik hakkas otsast peale. Nagu polekski vahepeal koristatud.

Sellega seoses võtan ma ikkagi riski, et mind võidakse valesti mõista (mida üks välismaalane asjast teab ja mis see üleüldse tema asi on?) ja teen ettepaneku organiseerida kampaania “Terrasini – Teeme ära!”

Vastava ettepaneku teen Massimo Cucinella’le, Terrasini Linnapeale:
„Massimo, che ne pensi? Facciamolo? Massimo, mis arvad? Kas teeme ära?“

ps.1. Loodan südamest, et sain väga austatud sinjoore Marchione’st õigesti aru, kui ta ütles, et Terrasini ei ole päris selline nagu mina, Janek, seda maalin. Kurat võtaks, vaffanculo! (La prima a sinistra!) On ikka küll!

ps.2. Algus on tehtud! “Teeme ära – Terrasini” toimub 11.11.2012.

Siis vaatame edasi!

Pubblicato in Minu Palermo | 2 commenti

TEEME ÄRA!

Pühapäeva hommik. Teeme ära! Koristame oma tänavat, via Vincenzo Madonia’t. Tehtud!

Saan aimu, miks Eestimaist projekti “Teeme Ära!” ei ole võimalik Sitsiilias ära teha. Elementare! Sama kiiresti, kui tullakse kokku, sama kiiresti minnakse ka laiali!

Pubblicato in Lihtne Sitsiilia | Lascia un commento

NUMERO UNO

„Numero uno!“ ütleb Nicola, kes Gianni asemel nüüd panificios tööl on, tavaliselt sellepeale kui Duracelli Jänes ehk Isidoro järjekordselt millegi hiilgavaga hakkama saab: „Lihtsalt geniaalne!“

Eile aga, kui Isidoro vaba päeva sildi all San Vito Lo Capos lebotas, asendas Nino, panificio omanik, teda ise isiklikult.

Tegime nii-öelda „toorikuid“ viljapeakujulistele saiadele, palette’dele. Nino omad olid sõna otsesed mõttes ikka sellised käkerdised, et Nicola’l ei jäänud muud üle kui konstateerida fakti: „Numero uno!“

Pubblicato in Lihtne Sitsiilia | Lascia un commento

UKSELT UKSELE

Itaalia levinuim tööotsimismeetod on „passaparola“, prügikoristusviis aga „porta a porta”.

Kui esimene tähendab seda, et sõber ütleb sõbrale, kes teab sõpra, kel on sõber, kes mingiks tööks just kõige sobivam on, siis saab keegi tööle. „Porta a porta“ aga kujutab endast hommikust prügiveoautot, mis ukse juurest ukse juurde sõites prügikotid kogu külas või linnas kokku korjab ja siis minema transpordib. Teoreetiliselt peaks see nii olema.

Vähemalt Terrasinil toimib see prügikoristusmeetod suurepäraselt. Naabritädi ärkab sinust varem, lükkab oma prügi oma maja eest sinu maja ette – ongi „porta a porta“ – „ukselt uksele“.

Elementare, eks ole?

Pubblicato in Lihtne Sitsiilia | Lascia un commento

HANS JA BOLOGNA

Pool seda punti, kes fotol on, ilmus meie akna alla ja hakkasid Hansu ja Mauriziot, kes meie juures arvutis istusid,  õue kutsuma. Need kaks ei kuulnud muidugi midagi.

„Janek, kutsu Hans!“ pöördus  kõige väiksem neist minu poole.

„HANS!“ panin rõdult röögatuse teise rõdu suunas. Hansu asemel ilmus vastasmaja Sara:

„Poisid Bolognas on või, et niimoodi röökima peab?“

 

 

Pubblicato in Lihtne Sitsiilia | Lascia un commento