Itaalia e’ cosa nostra

Itaalia on imeline maa. Belpaese. Ja ma ei räägi siinkohal Saapamaa hiilgavast ajaloost ega Itaalia suu(re)pärasest köögist. Jutt ei ole ka Colosseo’st, basiilikatest,  Teatro Creco’dest ega Valle di Tempi’dest. Kuigi kõik see kokku on väga ilus ja äge. Võimalik, et ka ülemõistuse. Kuid …

Ma räägin sellest, et kui eesriie on langenud ja turistide kahekorruseline punane buss on ära sõitnud, et millised miljoni dollari vaated ja suhted siis avanevad või arenevad. Pisa torn ja Piazza Venezia on kõige selle kõrval klassikaline tühi-tähi.

Ehk siis jutt on sellest, mida ei juhtu kunagi ega kusagil mujal maailmas, kui ainult Itaalias. Vähemalt minuga. Või meiega. Ja see on kurioosne, et mitte öelda absurdne, kuidas siin asjad käivad või on. Teistmoodi. Nagu ka probleemid, mis lahenevad iseenesest või Pühast Vaimust. Piisab, kui küsida või vihjata. E’ cosi! Nii on! Meie jaoks.

Ükskõik kui käredalt või mitme vaffanculo‘ga peale buongiorno‘t meie suhe suvalise itaallasega, olgu siis tegemist Milano hotelliomaniku, Rooma taksojuhi või Catania kalamehega, algab, lõpeb see alati sõbralikult. Nagu Pavarotti esitatavas “O sole mio” sõnadeski on:

Che bella cosa e’ na jurnata ‘e sole
n’aria serena doppo na tempesta!
Pe’ ll’aria fresca pare già na festa
Che bella cosa e’ na jurnata ‘e sole.

Ehk siis pärast äikest on päike väljas ja õhk puhas. Lihtsalt hea kerge on olla, sest kõik saab klaariks ja lahendatud ning hiljem koosjoodud espresso olgu selle kõige kinnituseks. Usun, et Dario ei pahanda, kui ma ka tema antud nimekirja asetan. Aga kui ta peakski pahandama, eks me pärast klatime omavahel asjad sirgeks e facciamo un caffe’. E non ne parliamo piu’! Ja rohkem me sellest ei räägi!

Ja kuigi vahetevahel tahaks siin mõne asja peale kisa tõsta ja röögatada, et vaadake, mida te teete, idioodid, eelistan ma siiski, et asjad ja inimesed ei muutu. Mõnikord on hea koju tagasi tulles leida eest sama Giovanni või Giovanna, ajamas sama asja, mida ta meist sinna tegema jäi. Täpselt samas kohas. Või seesama pizzeria, mis seal nurga peal on. Samade pizzade ja samade inimestega. Nii, nagu see alati on olnud. Sama perfetto, kas pole?

Ning mis sellestki, et Serena võib vahepeal oma käitumisega kohati igaühe juuksed püsti ajada ja teenida sellega naabrimehe pahameele ning enda uksetaha tõstmise? Ta on siiski alles 3-aastane tüdrukutirts, kes armastab šokolaadi ja teistega koos mängida. Harva, kui ta ei sebi balcone’l vanemate poiste (Alessio, Francesco, Hans, Matty ja kes kõik veel??) jalgpallimängus üritades pallile pihta saada. Poisid, selle asemel, et segaja mängust välja saata,  hoopis kallistavad teda, kui ta juhtub ette jääma.

Melindast ma ei hakka parem rääkimagi. Pole lihtsalt mõtet! Ta unustaks niikuinii kogu jutu kohe ära!

Endast ka. Ma ei tea, miks, kuid ükskõik, kus me siin oleme või kuhu satume, ikka võetakse meid kui omasid. Lastakse sinna, kuhu võõrad kunagi ei satu. Vaatamata meie mitteitaallaslikele näojoontele ja aeg-ajalt esinevatele keelevääratustele võetakse meid ikka kui omasid. Meid peetakse omadeks. Itaallasteks.

Ja kuigi Colosseo esiselt väljakult 5 euro’ga meie ostetud tuhatoosi müüakse igas nurgataguses suveniirikaupluses ka 2,5 euroga, siis tavaturist maksab samal väljakul sama asja eest iga kell 15 eurot, kui mitte rohkem.

Infatti! In Italia stiamo bene. Meil läheb hästi. Olgu või Berlusconi. Ce ne freghiamo!

Või nagu Giovanni ütleb: “Almeno uno si interessa all’Italia!”

Ja tal on õigus! Itaalia on meie asi! Italia e’ cosa nostra!

Rispondi

Inserisci i tuoi dati qui sotto o clicca su un'icona per effettuare l'accesso:

Logo WordPress.com

Stai commentando usando il tuo account WordPress.com. Chiudi sessione / Modifica )

Foto Twitter

Stai commentando usando il tuo account Twitter. Chiudi sessione / Modifica )

Foto di Facebook

Stai commentando usando il tuo account Facebook. Chiudi sessione / Modifica )

Google+ photo

Stai commentando usando il tuo account Google+. Chiudi sessione / Modifica )

Connessione a %s...