Eestlastest ja itaallastest

Mul on Facebook’i sõbralistis mitu Eesti sõpra-tuttavat. Mõned on siia lihtsalt sattunud tänu Agnes Kallit’i tegemistele. Teised on need, kellega ma olen koos koolis käinud, tööalaselt kokku puutunud jne. Neid viimaseid on 50 ringis.

Viimase viie aasta jooksul olen nende viimastega reaalselt kohtunud maksimaalselt kuueteistkümnega. Sellest kuueteistkümnest kaheksaga olen kohtunud korraks tänaval ja lihtsalt tervitanud. Teise kaheksaga ka pikemalt suhelnud (sealhulgas Riina ja Hans-Karol! Omapereliikmed!). Sellel esimesel kaheksal oli kiire või midaiganes! Kõik tormavad kuhugi. Aeg on raha ja raha on vähe!

Kui teha eestlastele, ettepanek, et teeks ühe koosviibimise, tulge meile külla, siis vastused on sarjast: Vaatame, mul on kiire, nii palju on teha, kuule tööl olen, ei saa, naisega peab arutama jne. ÕUDNE!!!

Terrasini’l (Itaalia, Sicilia, Palermo) pidasime Riina 33ndat sünnipäeva, kedagi ei kutsunud, terve tänava (via Ungheria) inimesed tulid ise kohale!! Söögid-joogid olid nende poolt, meie poolt oli tort!

Ka muud koosviibimised toimuvad rahva osavõtul. Mitte, et palud tulla, vaid tullakse ise!

Küsimusele, et kuidas läheb?? On eesti vastusevariandid: Normaalselt, töiselt, enam-vähem, võiks paremini, tavaliselt, ah käib kah jne. Kas siinmaal kellelgi hästi ka üldse läheb??? Vastust “väga hästi!”, ma enam ei loodagi. Sellele “kuidas-läheb?” küsimusele eksisteerib Eestis isegi vastusvariant “Mis-see-sinu-asi-on?” Sind see ju ei huvita! Hallooo!!??

Italiano vastust antud küsimusele alla “Io bene! E tu come stai?” ehk siis maakeeli “Mul läheb hästi, kuidas sul läheb?”, ei leia!! Isegi siis kui tegelikult sitasti läheb! See küsimus ei ole nii isiklik, et peaks hakkama oma muresid ja probleeme lahkama. Mõni vastab isegi: “Troppu buonu!” ehk siis “Liiga hästi!” Ja tavaliselt jõuavad nemad esimesena küsida.

See on lihtsalt elementaarne viisakus.

„Come stai?“ küsimust võib ühe italiano suust kuulda mitu korda päevas. 5-minutiliste vahedega. Olukord ju muutub, eks ole! Või siis ei muutu. Aga ka see on huvitav, eks ole.

Poodi (mis iganes kauplusesse) või ükskõik kuhu minnes, on valdav enamus (mitte kõik!) eesti inimesi selliste nägudega nagu oleks matustelt tulnud või hakkaksid kohe-kohe surema. Inimesed on väsinud, tigedad, õelad ja nii edasi. Kuidas on “ärapanemine” itaalia keeles? Teate ju küll, mis on eestlase lemmiktoit?? Aga itaallase?

Edelaraudtee rongis täituvad istepingid kõigepealt üksikute inimestega. Siis alles, häda sunnil, istutakse võõra kõrvale. Kas tohib? Ja kas koht on vaba? Seda viisakust on Eestis harva.

Trenitalia’s on üks vagun rahvast täis, ülejäänud vagunid loksuvad niisama kaasa ja kõigil on lõbus ja huvitav! “Posso? Permesso? Tohin?” ei kõla ühistranspordis mitte ainult siis, kui tahetakse kellegi juurde istuda, vaid ka kui soovitakse kellegist mööda minna või väljuda. Ootamatult selga trügida ei oska Itaalias keegi! Sõnad on need, milledega antakse märku oma kavatsustest, mitte näppimise ja nihelemisega või selgatormamisega. Ja kui kogemata ka peaks itaallane kedagi teist müksama või vastu minema, siis “Scusi!” on kiire tulema.
Eestlased, aga trügivad läbi ja selga, nihelevad pinkidel ja näpivad midagi. Vabanduste ja küsimuste asemel on kurjad pilgud, et mis sa, jobu, kakerdad ees! Ma tahan maha minna! Aru ei saa või?

Eestlane hakkab alles siis suhtlema, kui 100 grammi on sees. Ilma justkui ei saakski. Miks muidu Euroopas teised??

Mulle tundub, et eestlasel puudub soojus, hoolivus, elurõõm, tahe suhelda, kokkuhoiduvustunne. Saate aru ju küll, mida ma mõtlen. Kõik ootavad midagi, aga vastu ei taheta anda mitte midagi. Isegi mitte naeratust!! Kindlasti on eestlaste hulgas ka erandeid.

Facebookis oli siin vahel Alo kommentaar, mis rääkis suu kõrvuni olemisest ja et matustel on eestlased rõõmsamad ning, et itaallased on pealetükkivamad.

Ei, suu mul kindlasti kogu aeg kõrvuni ei ole ja ega italianodel ka ei ole kogu aeg suu kõrvuni, aga suheldes naeratab keskmine italiano kindlasti rohkem, kui keskmine eestlane!

Matustel?? No ma ei tea! Katoliiklus Itaalias ja Sitsiilias ikka uskumatult levinud. 99% siciliano’dest on ristitud. 90% käib regulaarselt kirikus. Seega nad teavad, kuhu lahkunu hing läheb! Ja las nad siis arvavad niimoodi!

Pealetükkivus ja sõbralikkus?? Oled sa Itaalias käinud? Mulle isiklikult tundub, et need, kes on pealetükkivad, on eestlased! Sest siis kui nad arvavad, et nad on sõbralikud, siis on nad tavaliselt juua täis! Ja selliseid on uskumatult palju! Ja kuidas alkoholijoobes eestlane ennast üleval peab, seda teame me kõik!

Sitsiilias, selle aja jooksul, mis me oleme siin olnud (ja olgu Jumal ning fotod selle tunnistajaks: seda on ikka päris palju!!), ei ole me näinud mitte ühtegi purupurjus inimest!! (ok, üks rumeenlane oli, kuid see selleks). Kuid mitte ühtegi itaallast, kellel oleks esisillavedu!! Aga sellest hoolimata oskavad nad suhelda!! Ja oskavad jutuajamisi ka lõpetada. A la mamma ootab sööma ja hilineda ei tohi!! Või, too heledapäine poisiklutt läks teiste tumedapäistega balcone’le või parco da giochi’sse jalgpalli mängima. Ciao!

Nemad alustavad tekstiga ja lõpetavad.

Kõigilt võib küsida. Ükskõik mida! Miks buss hilines või kui kaua võtab aega, et kuhugi jõuda? Keegi ei kärata küsimusega, et kas mina selles süüdi olen või kust mina seda tean? Keegi ei jookse küsija eest ära ka. Suhtlemist täiesti võõrastega ei karda Itaalias keegi, sest see on igapäevane.

Nende abivalmidus – see on hämmastav!! Et mitte öelda- lausa uskumatu. Näidete toomine läheks pikale!

Jah, ka neil on omad vead! Alates sellest, et pahatihti unustavad nad asjad ära. Keskmise itaallase mälu kestab kaks sekundit. Mis selle ajakünnise ületab, vajub unustusehõlma!! (l’acqua passata) Näiteks, Riina sõidab siiamaani Giova mootorrattaga! Ja juustupoodi oleme me ikka veel teel. Kui Melinda ütleb, et homme LÄHME juustupoodi, siis usun mina teda 100% – meie  LÄHME, tema ei tule!. Hea, et Montepellegrinole ise läksime.

Nad on oma traditsioonides ikka hullult kinni. Perekonnad elavad põlvkondade kaupa koos, koos süüakse sama toitu, valmistatud retseptide alusel, mis pärinevad nähtavasti juba vanavanavanaemalt või veelgi kaugemalt). Uut nad üle ei võta! E’ cosi! E Vabbe! Nii on ja nii ongi hea!

Lisaks on itaallased väga emotsionaalsed. Nii heas, kui halvas mõttes! Halb karjutakse kohe välja ja kes siis ette jääb! Aga, kogu sitt (vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb samaks) lastakse wc-potist korraga alla. Dario’ga suudame päeva jooksul üksteist ma-ei-tea-mitu-korda vaffanculo saata, aga mõne aja pärast oleme jälle maailma parimad sõbrad, kes teevad asju koos ja ajavad ühist rida. Eestis aga korrutatakse taolisi situatsioone ka 10 aastat hiljem. (Või oli see nüüd 50 aastat??) Kumbki pool ei oska järgi anda, sest siis ollakse ju loll. Ja eestlane ei ole ju loll? Ega ju? Põhimõtteliselt kestab vihapidamine ja kättemaks siinmaal surmatunnini. See on justkui “Eestlaseks olemise käsiraamatu” peatükk, mida ei saa vältida.

Eestlase jaoks on italiano’d kindlasti jube lärmakad ja loomulikult vehitakse arutul kombel kätega, mis mulle, kui kuuldeaparaadi kasutajale, sobib! Vähemalt ei podiseta oma nina alla nii, et keegi ei kuule!! Mina veel eriti! Suu lahti teha ja rääkida inimesena, vaadata teisele silma, seda oskavad eestlastest vähesed! Veel vähem osatakse olla oma jutus siiras ja aus, samas ka otsekohene, emotsionaalne ja mitte tuimalt ükskõikne ja egoistlik. Aga eestlase jutt ja pilk käivad ikka ülevalt alla. Vaat, kus mul on ja kus ma ikka olen tegija!

Jah, ma olen eestlane!! Aga ma olen eestlane, kes saab italiano’dega väga hästi läbi, kuna ma oskan itaalia keelt ja enamus nende elustiilist mulle lihtsalt sobib. Ja eks Sitsiilia ole üht-teist õpetanud ka.

Küllap ma ajan eestlaste jaoks lolli juttu! Et, mis Itaalia ja Itaalia ja veelkord Itaalia!! See on ju maffia ja makaronid. Seda korrutas ka üks mu tuttav, seni kuni ta Itaalias ära käis. Nüüd läheb sügisel uuesti!!

Ma ei räägi sellest, et Eesti ja eestlased on halvad, ma räägin sellest, et mulle ja mu perele sobib Itaalia rohkem. E’ cosi! E vabbe! Nii on ja nähtavasti nii ongi parem! Ma arvan, et kõigile. Nii eestlastele kui ka itaallastele.

Annunci

11 risposte a Eestlastest ja itaallastest

  1. Reet Margaret ha detto:

    Braavo!
    Lugesin kord erinevusest kirjutatud Daniele Monticelli poolt, Italia Il belpaese leehekülgedel veebis..Seal oli lahatud sotsiaalse käitumise erinevusi, mis aja jooksul kujunenud. Näited sinu ja tema tekstis samastusid; ronginäide üksi ja koos istumisest..Kuigi paljud noorema põlve eestlased on kindlasti avatumad.
    Tore oli lugeda!

  2. janeksicilia ha detto:

    Ka mina olen lugenud Daniele Monticelli teksti sotsiaalse käitumise erinevustest Eesti ja Itaalia vahel. Veelgi enam, mul on au tunda Daniele’t isiklikult. Oli ta ju Ülar Ploomi kõrval minu itaalia keele õpetaja. Aga see selleks.
    Minu tekstist. Vastureaktsioone on olnud erinevaid. Seinast seina.
    Ühed, kes ütlevad, et see tekst on jama ja et autor s.o. siis mina, on Eesti ühiskonnas kibestunud.
    Teised arvavad, et jah, läheb täppi küll. Võib-olla, et joodikuid on nii siin kui sealpool. Võimalik. Ma ei tea, mina ei ole seda täheldanud, et neid seal nii massiliselt oleks. Hans-Karol ei taha Eestis õue minna, sest siin on joodikud. Sitsiilias ta mujal ei olegi kui ainult õues. Teiste lastega koos. Keegi neid ei sega. Või kui segatakse, siis on see see, et tulge sööma.
    Itaallaste suhtlemisoskus ja olemine võivad tunduda imelikud, kentsakad. Aga kui asju mitte keeruliseks ajada, siis on see väga lihtne. Näitena toon Rosario. Eestis oleks ta kindlasti naerualune. Inimesed irvitaksid selle ilu peale, mida tema näeb ja välja ütleb. Tean, et ka eestlane näeb seda ilu ja seesmiselt naudib seda samamoodi, aga mingil põhjusel ei julge ta seda väljendada. Muideks, hooligan Dario ja bel Rosario saavad omavahel väga hästi läbi. Eestis oleks selline kombinatsioon välistatud.
    Hakkasin eile hommikul konkreetsemalt mõtlema vastust ühe inimese kirjale, et mis on see miks, et me Eestist Itaaliasse ära tahame? Siis helistas Giova! Oli tööl. Midagi ei tahtnud. Lihtsalt tundis huvi, et kuidas meil läheb ja et millal laps sünnib?
    Jah, just see lihtsus, millega tema ja teised sitsiillased on meid üllatanud, see on see, mida siin ei ole. See abivalmidus, see üksteisega koosolemine, koostegemine. Valmidus alati suhelda, öelda hea sõna või lihtsalt tunda huvi teise inimese vastu. Jah, ma olen nõus, see võib tunduda pealiskaudne, aga Eestis ei ole sedagi.

    Ahjaa, tuttavatest ja sugulastest ei ole keegi niisama helistanud ja küsinud, millal meil laps sünnib…!!??

    See ongi see vahe! Lihtne!

  3. ulve ha detto:

    Jään sõnatuks.
    Sinu kirjutise võiks avaldada eesti ajakirjanduses, aga nagunii on hulk inimesi kes selle sisust iialgi aru ei saa.
    Mulle tuli mõnda aega tagasi kõne..” tore rahvas see eesti rahvas! tule vaata ,mis Piazza di Spagna” l toimub!!” ei tahtnud näha ja uurisin milles on asi….Neli maani purjus eesti noort ujusid La Barcaccia purskkaevus….

    Viimasel ajal olen loobunud oma töös jutustama sellest, millest kirjutasid..lihtsalt ei viitsi enam. Makaronide jutt ajab iiveldama ja trattoriade koduköögi suhtes ninakirtsutamine ajab juba närvi.Aga ma järjekindlalt viin inimesi nendesse kohtadesse sööma, et suruda kõik vägisi siinsesse igapäevaellu. Jaburatest eelarvamustest on villand ja kui algselt mind need häirisid,siis nüüd naeran sopra.- mõtlen isekeskis -VOLEVATE LA BICICLETTA! -MO PEDALATEVE!
    Eraklientidega on lihtsam, sest nendega saab vahetumalt suhelda ja edasi anda selle maa hingeelu.
    Eestlased tihti arvavad, et itaallased on lapsed…aga pagana pärast ..lapsemeelsust ei tohigi kunagi kaotada…Päike on ka see, mis annab tohutult energiat ja faktis et eestis on mure talvekütte ja porisaabaste pärast ei ole itaallased ju süüdi. Tuleks omada vaid oskust lihtsus ja vahetus siit kaasa võtta, aga neid jooni nimetatakse millegipärast tihti naeruväärseteks ja alahinnatakse kui mingi tobeda pealiskaudsuslikkuseni.

    Ükskord Roomas arvati eestlaste poolt et ega neil kohalikel ikka raha pole–vaadake kui väikeste autodega nad sõidavad…

    Nädal tagasi Sitsiilias rääkides peretunnetusest mainisin muuseas, et pole ehk õige arvata nagu tegu oleks kolmanda maailmaga, sest öösel Tallina tänavate ringkäivad purjus noortekampasi vaadates võiksime endeile ehk esitada mõne küsimuse.Selle peale bussis olnud tuntud Eesti poliitik tuli minu juurde ütledes et ma olen femminist ja et tal oli piinlik kuulata minu juttu…..hehee . .TI CREDO, et oli piinlik. aga ta ei saanud ju minu jutu ivast mitte midagi aru ja vüib olla just tema oli see , kes siinkohal piinlikkust pidi tundma…

    Rooms näitasin inimestele kuidas kohalikud söövad pitsat, mille peale tuli reisibüroosse protestikiri sisuga” MUL ON KAHEKORDNE KõRGHARIDUS JA MEIE GIID TULI MULLE ÕPETAMA KUIDAS PITSAT SÜÜAKSE!!!!”
    …ega haridus matsi muuda…mis mul ütelda…

    ..sellistest “pärlitest ” võiks raamatu kirjutada…kui ehk kunagi pensile jään ja kui selleks ajaks meie rahva mentaliteet avatumaks ei ole muutunud.

    • janeksicilia ha detto:

      Ma arvan, et see tekst ei sobi ajakirjanduses avaldamiseks tingitud asjaolust, et teksti ülesehitus on nii nagu ta on. Aga see on rohkem selline tehniline pool. Alati saab ju paremini, eks ole!
      Idee, või need kahe rahva erinevused, see vajaks kindlasti kirjapanemist ja avaldamist laiemale ringkonnale kui seda on antud blogi lugejaskond. Kuigi, nagu ka sinu mõte oli: “Vaevalt neid arusaajaid nii väga….!”
      Iseenesest peaks nendest erinevustest kirjutama ja selle siis avaldama keegi itaallastest… Aga siis on jälle see, et “mis te tulete meie õue peale kaklema?”
      Keegi ei saa nagu aru, millest jutt käib. Senikaua kindlasti mitte, kui ise ei ole Itaalias ära käinud. Või mis veel parem – Sitsiilias. Ja mitte see, et turistigrupiga nädalaks ajaks, vaid eladki nendega koos. Mitu kuud!
      Arvan, et see on see võimalus. Aga eestlaste jaoks on Itaalia… vot, mina enam ei oska teistpidi kirjutada.
      Ühesõnaga – palermitano ja sellega rahul.
      Olen ise lugenud ühe eestlase kirjutist ajakirjanduses, milles ta esitas oma horvaadist sõbra arvamust eestlaste ja horvaatide ellusuhtumise erinevustest. Hea lugemine oli.

  4. ninataga ha detto:

    Nu jah..
    Ehedad eestlased..
    Eile tööle sõites oli mul kaasa mu oma pubekas. Tee ääres bussipeatuses oli üks piiga, kes hääletas.. kuid ta oli nii kurja näoga, et kui pube ütles, et võta peale see piiga, siis ma keeldusin. Ma ei taha kurja nägu vaadata. Tahtsin öelda, et kui sa juba hääletad, siis ole positiivne, sest muidu ei taha sind oma autosse. Endal on kah juba selline kevadväsimus, et kuidagi ei jäksa võõraste tuju üleval hoida ja see kasin positiivsus mis alles, selle raiskan parem oma töö tegemisele…
    Seega, meie kliimas on raske ( eriti kevadel) olla nägu naerul. Kevadväsimus on võtmesõna ja mis peamine .. kui rongide teemat arendada.. Eesti on elanud üle mitu katku ja muud epideemiat ja ellu jäänud just sellele, et võõraste kõrvale rongis ei istuta…
    Rahvuslik omapära .. sa võid sellega leppida või siis ka mitte..

    • janeksicilia ha detto:

      Eesti on tõepoolest olnud ajalooliste mängude tallermaa. Ränk minevik. Nõus! Aga Eesti ei ole ainuke maa, kus võõrad tallamas on käinud. Ka Sitsiiliast on üle käinud erinevate vallutajate hordid – araablased ja normannid, prantslased ja hispaania kuningad ning kes kõik veel….. Kuid milleks seda ajalugu kasutada tänapäeva mossis ja tigedate nägude põhjendamiseks? See ei tundu loogiline. Ja kas ei ole mitte nii, et lükka selg sirgu, naerata ja maailm naeratab sulle vastu? Muidugi, roosad prillid tuleb eest ära võtta ja igaühte sõbraks nimetada oleks ka tobe, kuid sõbralikkus – just see, mida sina välja annad – see toob sinu juurde sõbralikud inimesed. Ja vot siis hakkavadki imelised asjad juhtuma. Sarnane tõmbab sarnast.
      Rahvuslik eripära? Minu meelest ei ole point selles, et kas sellega leppida või mitte, vaid hoopis: Se ti non conviene, vattene via! Kui ei sobi, mine ära. Lihtne.

  5. Mugsu ha detto:

    Kui minna Tallinnast Sitsiiliasse, siis see vahe on muidugi suur. Kui minna Tallinnast Võrumaa väikekülla, või ükskõik millisesse Eesti ‘päriskülla’, siis on kontrast sarnane. Minu õde läks aga Eesti külast Rooma ja ma võin öelda, et võrdlus tuleks vastupidine, eriti mis puudutab rongisõitu, mida olen ise mitmel korral Põhja-Itaalia linnades kogenud… Lõuna-Itaalia ja Põhja-Itaalia on ikka kaks täiesti erinevat maailma. Ka on alati igas riigis erinev see, kuidas elatakse maal ja kuidas suurlinnas. Eestis peab olema lihtsalt rohkem kannatust, et need ‘õiged’ inimesed üles leida. Itaalia on lihtsalt niipalju suurem ja võimalusterohkem.
    Aga jah, iga kell tuleks uuesti mõnel talvel Palermosse 20 kraadist ilma ja puuviljarohkeid turge nautima.

    • janeksicilia ha detto:

      Just käesoleval nädalal rääkisin ma Pinoga Põhja- ja Lõuna-Itaalia erinevustest. Pino ütles, et vaata, Janek, Milanot ja Palermot lahutab umbes 1800 km. Aga mis juhtuks siis, kui 1800 km Palermost veel lõuna poole minna? Kas seal oleks sama kultuur, mis Lõuna-Itaalias? Või kui nüüd Eestimaist näidet kasutada, siis kas 1800 km Tallinnast idasse oleks kultuur eestimaine?

  6. Reine ha detto:

    Lihtsalt istun, loen ning nàol on suur-suur muie 😀

  7. Liis ha detto:

    Tere Janek!!! Mina võiks sinuga peaaegu kõiges nõus olla seniks kuni elasin väiksemas Puglia linnas või kui käisin ämma juures,kes elab nii öelda külas aga nüüd viimased 6 aastat olen Roomas elanud ja pean ütlema, et siin on hoopis teine muusika..palju rahvast, palju rahvusi, erinevad kombed, greisi igapäevane tormamine… Kellegil pole kellegi jaoks aega ega huvi. Näen ja kuulen iga päev palju razzismi.inimesed Ei Ole lahked.. Sõbralikud… Mitte, et kõik oleks kole aga see mis sul ja sinu perel on see on tõeline TESORO!!!

    • janeksicilia ha detto:

      Tere, Liis!
      Me ise tahtsime alguses minna Palermosse elama, kuid Giovanni, ettenägeliku mehena kamandas meid Terrasinile. Väiksem koht ja vähem ignorantsust. Et juhul kui peaks midagi juhtuma ja abi vaja on, siis inimesed aitavad, sest nad teavad, kes me oleme. Palermos oleksime olnud neljakesi miljoni seas. Tagantjärele ise ka tark olles, siis Giovanni was damned right.

Rispondi

Inserisci i tuoi dati qui sotto o clicca su un'icona per effettuare l'accesso:

Logo WordPress.com

Stai commentando usando il tuo account WordPress.com. Chiudi sessione / Modifica )

Foto Twitter

Stai commentando usando il tuo account Twitter. Chiudi sessione / Modifica )

Foto di Facebook

Stai commentando usando il tuo account Facebook. Chiudi sessione / Modifica )

Google+ photo

Stai commentando usando il tuo account Google+. Chiudi sessione / Modifica )

Connessione a %s...