DAVAI JA DAI, AMUNI!

P1850494.Amuni, amuni, sciopero e’ finii.
 (Davai, davai, streik läbi  sai.)
 “Miks te lasete ennast lüpsta? Miks te juurde ei küsi? Te olete rohkem väärt.”
 
Umbes midagi nii küsis ja ütles Marion ühes Facebook’i postituse kommentaaris. Tänud heade sõnade eest, ent aus küsimus nõuab minu meelest ka ausat vastust.
 
Kui nüüd käsi südamel suu puhtaks rääkida, siis tuleb kohe öelda, et küsisime. Täpsemat öeldes, mina olin vait, sest ma teadsin vastust juba ette. Riina küsis minu eest, sest tal on juba selline slaavi hing, mis midagi juhuse hooleks ei jäta ega ütlemata või vajadusel küsimata unusta. (Te ei tea, milleks ta on võimeline ja kui ohtlikuks või piinlikuks ta tegelikult võib osutuda.) Pealegi, nagu ütleb rahvatarkus – küsija suu pihta ei lööda, niiet:
 
“Rosolino, simm-salabimm, abrakadabra….ah?”
 
Avalduse “Palun, kas oleks võimalik….” kirjutasin tagantjärele kuupäevaga ikkagi ise. Me ei küsinud palju, maksimum 5 lisaeurot päevas, kui sedagi. Rohkem ei olnud vaja. Me oleks leppinud vähesega, piskuga. Ausõna. No problems! Elame õhust ja armastusest vabalt ära. Aru ma ei saa, milles probleem on? Aga, et probleem on, sellest saan aru küll, sest ma tunnen seda omal nahal iga jumala päev, see torkab juba ka avalikkusele silma.
 
Niipalju kui mina tean, siis rumalaid küsimusi ei ole olemas, küll aga on lollid vastused. Siin on üks nendest, täis ahnust:
 
“Janek, u sai che non e’ possibile. C’e’ la crisi!”
 
Punkt. Kõik. Kogu lugu. Dudkit tebe brat! Laku panni kui tahad või ime käppa. Sono i cazzi tua! That’s it. Finita ‘sta storia minchiata! Ja ega mul selle kaheksa kuud kestnud horror show koolituse lõpetuseks muud lisada olegi kui et, per il culo ti prendono solo i finocchi. E ti fanno un culo cosi! Pero’ un fa niente, nagu klassikud ütlevad.
 
Liiga palju võõrsõnu? Sa ei saanud hästi mu jutust aru? Juhtub! Mulle on see tuttav tunne. Tundub, et mõnikord tuleb mul tõlkida ka lihtlauseid. Palun väga, siin on süüdimatu vastuse tasuta tõlge: “Janek, sa tead ju, et praegu on majanduskriis ja ei ole võimalik rohkem maksta. (Kui sina seda 15 euro eest ei tee, teeb keegi teine, kellele makstakse sama kaheteist või kahekümnenelja tunnise nalja eest 10 eurot!”)
 
P1250138Majanduskriis? Äkki tõepoolest? Nojahh, loll on see, kes vabandust ei leia. Ainuke märkimisväärne kriis asub mõne eriliselt bello või bella peedistunud peas ja on seega pigem vaimne kui majanduslik. Voorimehe moodi öeldes ei ole see muud kui ahnus ja ajupuudulikkus. See ongi kogu kriis. Aga see ruulib ja teeb valikuid. Sina või see teine näljarott, selles on küsimus. Sempre quello e’! Loogiline! Ega’s kokkuhoid ole koonerdamine. Ma teadsin seda ette ja seepärast olin vait. Pederastid tõmbavad sul alati perse lohku ja situvad siis sulle sõna otseses mõttes kõrge kaarega uhkelt pähe. Nii on ja nähtavasti ka jääb, sest rublast saab ringi teha, eurost elevandi õhtusöögiks osta, Sferracavallos või Mondellos. Või mõlemas korraga, üksteise järel. Bello, eh? Ilus ju, eks ole?
 
Mis see siis on? Maffia, Camorra või Cosa Nostra? Ei ole maffia, ei ole ka Camorra ega Cosa Nostra. Lihtsalt üks kamp sitapäid, bastardi con le facce di culo di gallina, kanapersenäod, küpsetamas ahjus auklikku pizzat nimega pizza bucata või kõrbenud pirukat ben cotto special.
 
“Ei ole võimalik,“ ütled sa minu jutu peale.
“On ja kuidas veel, sa ei kujuta seda ettegi. See on teine maailm, põhimõtteliselt Põhja-Aafrika. Mõni elab siin väga hästi, enamus siiski sitasti, alla igasugust arvestust. Kui siin üldse midagi arvestada on.”
 
Ehkki raamatupidamise tulud ja kulud ei taha töösuhte tasandil kuidagi klappida, on see Sitsiilias siiski levinud praktika. Tean mitut näidet, üks hullem kui teine. Suhteliselt rõvedad, aga elust enesest ja nimedega. Ühe juba kirjutasin, teised ehk kunagi hiljem. Hull staff või mismoodi seda nüüd kaasaegses eesti keeles öeldaksegi? Temaatika? Kollektsioon? Kogemus? Sõnu on ropult, aga asjast rääkimiseks ei piisa neistki. Nägema peab, kogema ja üle elama. Siis saad (ehk) aru, kui ise seda camurriat mekid.
 
Kuidas see kõik võimalik on? Kas seadused ei kehti? Miks nii või mis värk selle tööga siis üleüldse on? Küsimusi on palju, vastused ei muuda kahjuks midagi. Olukord tööturul on irooniliselt öeldes alla grande, otsesõnu absurd astmes, kes teab mitmendas. Nähtavasti tuleb too astmes number omasugusega veel astendada, et lahenduskäik matemaatiliselt korrektne oleks ja vastus õige – M.O.T.T.  Ja tõestada ei ole siin midagi.
 
 
P1750761  P1670579   1
 
Ehk siis, rahvast on palju, tööd aga vähe, kui üldse. Terrasinil elab püsivalt 8000 inimest. Tööpuudus on metsik. Näiteks on küla ehitajaid täis, aga antiikne raamatukogu juba pea paar aastat tellingutes ega arene kuhugi poole. Eramajade ehitus algas toona kui raha veel liikus, meie päevil seisavad tondilossid tühja ja ehitajad istuvad käed rüpes.
 
Kalameestele tõmmati seadusega nöör kaela. Püüda ei tohi, sest püüate liiga palju ega vasta euronõuetele – paadid on liiga suured, silmused liiga väikesed. Mõni (vanem) kala mahub siiski läbi, enamus mitte. Enamus sitsib kuival ja vahib näljase näoga pealt kuidas kala peast mädaneb.
 
Igaüks leiutab, kuidas suudab või oskab: üks müüb nurga peal rohelist, teine tigusid, kolmas küpsetab kaasaskantava gaasipliidi peal panellesid, järgmine nõuab, et ostaksid kanamune – devi comprare uova – ja küsib siis suitsu! Mustad poisid pakuvad ukselt uksele käies valgeid sokke, käterätte ja Aafrika terracotat, hiina välgumihkleid ning pastakaid. Nüüdseks brasiilaste nägudega Bangladeshist tulnud indiaanlased korraldavad päeval rannas väidetavalt õnne toovate kulinatega (euro tükk) meeleheite karnevali, rumeenlased kerjavad apteegi ees valjuhäälselt raha viidates näljastele lastele ja tuulavad keskpäeval häbenemata peadpidi üle ääre ajavates haisvates prügikastides või pesevad võileivahinna eest ettevõtete ja asutuste aknaid, araablased rabelevad mäest üles ja alla kolme- või neljarattalist kaubakäru lükata, isehakanud moosekant tõmbab lõõtsmoonikust “Õhtud Moskva lähistel” välja. Ehkki ta muud lugu ei oska, isegi mitte “Saaremaa valssi”, saab ta musikaalse pala eest mõnikord kellegi käest midagi ikka peo peale. Ja nii edasi ja edasi, lõputult. Näiteid oleks veel ja veel, tohhuijaa i bolše. Benvenuti al Sud, siis näete ise ja oma silmaga seda maailmatasemel Maracana’d, mis on sada korda hullem kui häbiväärne 1 : 7 lõputu alandus kellegi koduväljakul, otseülekandes, omade ja kogu maailma silme all. Mõnest hakkab juba enne hale, kui ta mäng (loe: elunatuke) läbigi saab.
 
Rahvast on hulgi ja erinevat, kõik tahavad elada ja ellu jääda. Õhtuks valgub see kirju seltskond Piazza Duomole, muutes kirikuesise ostukeskuseks, mille polizia municipale trahviga kollitades aeg-ajalt laiali peksab. Piisab mundritel vaid silmapiirile ilmuda, kui kaubanduskeskus hetkega nelja tuule poole veereb või maa alla vajub. Jäävad vaid mujalt Itaaliast tulnud suvitajad ja ammuli suuga keeletud turistid – prantslased, inglased, ameeriklased ja venelased. Võrreldes “kuldsete kuuekümnendatega” on ka neid väheks jäänud. Lihtsalt kurb on vaadata, kuidas paradiisis on suudetud kõik (uno dopo l’altro) järjepanu pekki keerata, ülemõistuse pekki või siis pehmesse kohta, mis tagantvaates selga ja jalgu ühendab.
 
P1250533Suvel orjad, talvel on kellad – ei tiksu sinist sentigi. Suvel maksad ehk üüri ja vee, talvel otsid tööd, jääd elektri ning prügiveo võlgu. See kolm, äärmisel juhul võib-olla ka neli kuud, on võitlus elu eest. Maraton tuleb joosta sprindiga, Vasaloppet tippida nagu õmblusmasin de Zolt Obersdorfi MM’il, Tour de France’il pedaalida nagu Kirsipuu Jaan viimased viissada meetrit – gaas põhjas ja piduritross katkenud. Loeb füüsiline ettevalmistus, veel rohkem vaimne – testa italiana conta. Kõik, mis varem jäi tegemata või mida hiljem võiks teha, tuleb nüüd ja kohe tasaarveldada, sest muidu on lisaks kelladele ka aamen. Ja siin ei ole midagi naljakat. Miinimum 16 tundi 24’st. Iga jumala päev, kolm kuud jutti, puhkamata, puhkepäevadeta, rääkimata siis veel vabast nädalavahetusest. Kui sina seda ei tee, teeb keegi teine. Töötuid on murdu, õiget tööd ei ole aga kellelgi. Niiet, davai ja dai, amuni! Mis see loeb, et sa oled väsinud ja kurnatud nagu peksa saanud postihobune või kolki saanud küti koer? Un fa niente! Show must go on. Sa pead olema siempre il primo bello in piazza, naeratama kõigile ja kõigele vaatamata. Ja seda isegi siis, kui sa tegelikult juba rohkem kui stanco morto oled, põhimõtteliselt laip.. See on bella figura.
 
Kas paremat tööd ei ole? Mõnda rahulikumat, normaalsema palgaga? Mõistlikumat? Esmaspäevast reedeni, kaheksa tundi päevas või siis graafiku alusel 40 tundi nädalas? Ametlikku? On ikka. Paraku vähestele, peamiselt tuttavatele, sõpradele, eriti aga omadele (jopedele) ja sugulastele, cuginidele, lehmalellepoegadele. Ti raccomando. Veri on paksem kui vesi. Elementare! Teada juba gümnaasiumi perekonnaõpetusest või põhikooli keemiatunnist. Tutto il mondo e’ un paese. Kõik see kuradi maakera on üks ümmargune bordell, kus haridusega ei ole essugi peale hakata. Ole sa siis nii haritud kui ise tahad. Keda kotib? Mitte kedagi! Ei ühtegi.
 
P1690410Parim soovitus endale oled sa ise. See, kuidas sa oled, käitud ja kuidas sa midagi teed. Suhtumine töösse, asjadesse, kõigesse ja kõigisse. Tean, et see kõlab lapsikult, aga kui asju korralikult ja südamega teha ning mõnikord vaikselt heas mõttes ka üle võlli lasta, siis lõppude lõpuks peab ilmuma keegi, kes seda märkab ja lisaks komplimendile ning meeldivale kommentaarile teeb ka ehk ettepaneku korralikuma tööpakkumise näol. Maailmas on kõik võimalik – ma ikka veel usun seda. Või vähemalt ma loodan, naiiv nagu ma olen. Ikka veel.
 
Tunnistan, meid on natuke märgatud ja seetõttu ei ole minul isiklikult (praegu) mitte ühtegi põhjust (hetkel) halada, vinguda ega ironiseerida. Mina, Janek, olen Sitsiilias eriti pühitsetud persoon, osutunud lausa väljavalituks, õnneseen, keda on õnnistatud kolmekuise töölepinguga. Mis tingimustel? Selle jätan enda teada. Tegemist ei ole just jalgpallurilepinguga, kuid siiski on see käesoleval hooajal püstitatud isiklik tippmark. Sitsiilias elavate väismaalaste arvestuses võrdub see olümpiatule all püstitatud (igikestva?) maailmarekordiga, ehkki tegemist on tühja või kehtetu bingolotopiletiga, sest peale taevasse ülendatud eneseuhkuse ei anna see mulle mitte midagi. Aga asi seegi. Keegi ehk märkab? Ma loodan.
 
Pluss siis see teine igapäevane haltuuraots, mis esimesega või siis selle teisega kokku pakub mulle ööpäevas 16 kuni 20 tundi tööd. Sõltub natuke nädalapäevast. Pühapäev on kergem: mezzagiornata, pool päeva, 12 tundi. Kerge ots, pealinnast jalgrattaga Põlvasse ja siis põhimõtteliselt juba jalgsi tagasi. Puhkab välja (küll)!
 
Kas see kõik, mida ma teen, on see, mida ma ka teha tahan? Tegelikult ka või? Päriselt? Ausalt? Nagu Peep Vain ütleb – see on kõige tähtsam küsimus ja tal on kuradima õigus. Mees teab, millest mees räägib. Eriti siis, kui ta ütleb, et seal, kus palju sitta hunnikus on, peab ometi ka üks poni olema. Ja selles ütlemises on oma point, kui mitte mitu, kui nüüd konkreetselt Sitsiiliast rääkida. Minu poolt 12 punkti Peebule laheda lause ja mõtte eest ning prii küllakutse Sitsiiliasse.
 
P1790254Ma tean väga täpselt, mida ma tegelikult tahan ja olen seda siin aeg-ajalt vabast tahtest või mõne korralikuma kopika eest aeg-ajalt ka teinud. See on minu soov, tahe ja suur unistus, põhimõtteliselt on see minu sitane poni, mis tuleks sõnnikuhunnikust välja kaevata ja puhtaks pesta: Tõlkida kõik, mis tõlkida annab, itaalia keelest eesti keelde. Dantest Pirloni ja minu poolest kasvõi vastupidi. Mitte, et ma ainuke oleksin, kes sellega hakkama saaks, kuid kindlasti üks andekamaid, kel lisaks oskusele, teadmisele ja tahtmisele oleks ka aega asi ette võtta, kui ellujäämiseks ei peaks muude lollustega tegelema. Reaalsus on paraku teine, unistada aga võib.
 
Tänud siinkohal Angelole, Oudekkile ja Domenicole, kes enda teadmata on loonud uue itaalia-eesti tõlkeprogrammi nimega “Janek Fiume 1.0”. Paraku on see luksus, millest ei ela ära ja sellest on kahju. Palju läheb kaotsi, palju head kirjandust, palju head teksti ja takkaotsa ka uskumatu talent. (ps. Kõik, mis saab raisku minna, sinna kindlasti ka läheb.) Aga see ei ole enam nende süü. Nemad on teinud oma parima, ma usun, et maksimumi. Rohkem kui sada protsenti. Ma olen selles kindel. Ja seepärast suur aitäh neile! Või nagu meie pool öeldakse: “Grazie mille, ragazzi!”
 
Kokkuvõtteks. Küsimus ei seisne selles, kes keda ja kui palju lüpsab, sest iga lüps on igaühe jaoks erinev. Küsimus on: kas päeva lõpuks kassa klapib? Kui klapib, siis on tore, kui ei, siis kuidas eelarve nendel eritingimustel aasta lõpuks tasakaalu viia? Ma ei räägi siinkohal enam rahast, palgast, sissetulekust ega ämma närusest pensionist, millest nii mõnigi geenius valusalt ära elab. Ma räägin sellest, et oluine on tunda end hästi, olla endaga rahul, omada teadmist, et antud hetkel, nüüd ja praegu, annan ma endast parima ning kõik, mis mul on ja mida ma oskan ja seda seni kuni surm meid lahutab. Lõppude lõpuks on saadud kogemus ikkagi see, mis kaalukausid tasakaalu paneb ja margapuu horisontaalseks tõstab. Küsimus on ainult ajas. Ma ikka veel usun seda ja loodan. Ausalt! Kedagi lüpsmata.
 
“Aga ükskord algab aega,
kus kõik piirud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama;
lausa tuleleeki lõikab
käe kaljukammitsasta –
küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel’ õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma.”
Annunci
Questa voce è stata pubblicata in Senza categoria. Contrassegna il permalink.

Rispondi

Inserisci i tuoi dati qui sotto o clicca su un'icona per effettuare l'accesso:

Logo WordPress.com

Stai commentando usando il tuo account WordPress.com. Chiudi sessione / Modifica )

Foto Twitter

Stai commentando usando il tuo account Twitter. Chiudi sessione / Modifica )

Foto di Facebook

Stai commentando usando il tuo account Facebook. Chiudi sessione / Modifica )

Google+ photo

Stai commentando usando il tuo account Google+. Chiudi sessione / Modifica )

Connessione a %s...