TUULINE SITSIILIA

Immagine

Vaikimine kuld,rääkimine tina.
Aga mina, Issand Jumal, rääkisin ja vaata,
maa seest tõusis udu, mis kastis kogu maapinda.

Ajakirjaniku ametis on peidus miski, mis on midagi enamat kui lihtsalt elukutse. See “miski” on midagi, mis sünnib südamehäälest. See “miski” nõuab, et sa usaldaksid oma kõhutunnet ja tegutseksid vastavalt sellele. See “miski” – instinkt jakromosoomid – annab juhised. See “miski” – ebamäärasel ajel tekkinud (õige) aimdus – ütleb, et nüüd ja nii ning teistmoodi ei saa, sest see, mis toimub, on jama kuubis. See “miski” – iseloom, karakter ja olemus – paneb su omi mõtteid välja ütlema, neid kirja panema ja tagatipuks sellele kõigele ka alla kirjutama. Kahe käega! Vaatamata ohule, et alates sellest hetkest koputab nälg su uksele, järgmisel momendil aetakse sind auto alla või hiljemalt homme surutakse sulle püstol kuklasse. See “miski” on see kõik kokku. Ja siis veel midagi. See, et tegelikult on sul õigus ja sa avaldad selle põhimõttel quello che vien’ viene! Saagu, mis saab!

“Nii ei ole õige! See ei ole inimlik! See ei ole demokraatia! See on orjandus!” Nii taoliste kui ka mõttelaadilt sarnaste väljaütlemiste eest on arutu hulk rahvast näljapajukile jäetud ja terve leegion omakohtu hauda aetud. Kuhugi. Eeskujuks teistele.Hirmuks, mitte armuks. Maailm keerab selja ja vaikib. Ta teab, kellel on õigus ja kellel jääb õigust ülegi. Kuid ta on teadlik ka sellest, et niipea, kui ta peaks oma suud paotama, juhtub temaga sama. Vaikimine kuld, rääkimine tina!

Jah, ka mulle on siin Sitsiilias nii otsesõnu öeldud kui ka läbi lillede mõista antud, et kui tahad kauem elada kui Giovanni vanaisa, kes ammu-ammu kaugelt üle sajaaastaseks elas, siis fatti i cazzi tuoi – tegele oma asjadega. Omavahel öeldes – igati mõistlik nõuanne! Sätid roosad prillid ette ja ecco, tutti belli in piazza! Lihtne,eks ole? Ma oskan ise ka seda väga hästi teha.

P1810120Kuid just siit need sekeldused algavadki. See, millest ma räägin, ongi minu asi. See on minu Sitsiilia, mis sunnib mind läbi paksu ja vedela minema ning tõde taga ajama. Vaatamata kõigele ja ikka veel!

“Tõde ei ole olemas!” protesteeriks nüüd keegi, kes ennast nii tõe ateistiks kui samas ka  Delfi oraakliks võiks pidada. Kuid just selle vastukäivusega oma lauses ta kinnitabki, et inimlikul tõel on universaalne ja kõikidele üheselt arusaadav väärtus ja objektiivsus. Tahame seda siis avalikult tunnistada või mitte, see ei oma enam tähtsust!

Ja kuigi mina ei ole ajakirjanik, on minus peidus see “miski”, mis ühel hetkel, kui juba liiga palju ja jõhkralt üle võlli lastakse,unustab testa italiana, antud nõuanded, ohutunde ja lihtsalt lajatab: “Aitab! Siin on piir ja sellest üle ma ei astu! Punkt!” Vaikimine võib ju kuld olla, aga ma ei vaja seda!

Millest ma räägin?

Alates eelmise aasta novembri lõpust kuni käesoleva aasta juuli keskpaigani, pea kaheksa kuud, ei teinud ma muud, kui ainult tööd. Töö, töö ja veel kord töö. Kaheksa, üheksa, kümme, kuusteist tundi ööpäevas. Kella kolmest varahommikul kella kaheteistkümneni keskpäeval.Või siis kella ühe, poole kaheni – nagu jumalal vaja oli. Pluss nädalavahetus. Virisemata, vingumata, puhkepäevadeta! Pea nelisada tundi kuus, et natuke rohkem kui Eesti miinimumpalk kätte saada ja seejärel omadega ots-otsaga välja tulla. Vastutasuks ksenofoobia, vaba arvamuse naeruvääristamine (“Näe, mida ja kuidas ütles! Kuidas ta üldse julgeb, kui ise on immigrant?”), ilkumine (“näe, prügimäed: äkki lähed ja koristad ära? Siin on nii, kui ei meeldi, tõmba jeehhat!), sõim ( “minchia di polacco“, mille jätan tõlkimata, sest tegemist ei ole eriti viisaka väljendiga), pidev töökoormuse suurendamine,  süüdistused, igapäevased valed ja 15 eurot päevas kõige selle soodoma ja komorra “lõbustuspargi” eest.

“15 eurot päevas?”

P1770878Sitsiillastele on rahaküsimus oluline, sest con i soldi si campa. Raha nimel ollakse võimelised paljukski. Isegi selleks, mida ei sina ega mina hästi ette ei kujuta. Kuid selle summa eest? Nad vaatavad mind suu ammuli nagu kevadel karjamaale lastud vasikad uut aiaväravat justkui küsides: Milleks see veel vajalik on? Järgneb piinlik vaikus. Omavahelised pilgud hakkavad kõnelema. Aeg on edasi läinud. Ma oskan neid pilke lugeda. Ma saan aru, mida need ütlevad:

E’ poco! Seda on vähe! Seda on väga vähe! See on ärakasutamine!”

Ma tõesti ei tea, kas keskmiselt kümne tunni töö eest saadud 15 eurot mujal Euroopas on vähe või oleks seda ülearu palju, kuid fakt on, et Terrasinil ei leiaks ma selle kopika või sendi eest ainsamatki hingelist, kes nendel tingimustel end üleüldse liigutamagi hakkaks. Otsesõnu öeldes: Vaatamata majanduskriisile ja kohapealsele ränkraskele tööpuudusele saadaks kogu siitkandi tööjõuline (töötu) elanikkond mind selle raha eest üksmeelselt ja üpris vulgaarselt sinna sooja kohta, kustkaudu me kõik sõna otseses mõttes kõhutuult laseme. See tähendab – vaffanculo! La prima a sinistra!

“Miks sa juurde ei küsi?” Just! Lihtne! Võlusõnad: simm-salabimm, abrakadabra ja “palun, kas oleks võimalik….” avaldus takkaotsa. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?

Kuid mina ei ole see mees, kes siin küsimusi esitab. Minu asi on öelda “Va bene!”, teha hea nägu pähe, naeratada nagu hullumaja patsient  Cervellos,  kel kõik kõige paremas korras on ning rügada edasi, sest parem varblane peos, kui kaks katusel. Kätteõpitud testa italiana töötab sekundi murdosa täpsusega nagu Sveitsi käokell täpselt senikaua kuni ühel hetkel katus ära sõidab – saadan Titolare in quel paese, sest varasemast kokkuleppest on ilkuvalt üleolev orjandus saanud ja mina ei ole sellele alla kirjutanud. Ma ei ole üldse kuhugi alla kirjutanud. Ma töötan mustalt, kuigi kokkulepe oli teine.

P1730507Ma tean, mustalt töötamine on jama. Aga kui muid valikuid ei ole? Siis hoiad sa sedagi varblast peos, sest see on su ainuke võimalus ellu jääda. Tegelikult on olemas ka teine valik – sooritada avalik enesetapp! Panna pea tulle ja öelda välja, et kuulge, inimesed, tulge mõistusele! Elu ei ole artikkel 135, mille kohaselt tuleb ellujäämise nimel vaikida või mille alusel keegi võib sulle pähe istuda nagu ise tahab ja paremaks peab.

Aga väljaütlemine ei aita, sest avalikult ei julge keegi mõistusele tulla. Vaadatakse üksteisele otsa, saadakse küll aru, mis toimub, kuid ….Hirm on see, mis teeb inimese araks. Nelja silma all on kõik nõus, et tegemist on absurdiga – pea nelisada tundi ja nelisada eurot kõige selle eest. Alla aga ei kirjuta keegi.

Mul ei ole palju vaja. Ausalt! Seesama 400 eurot oleks olnud ja oleks ka täna piisav, kuid hullumeelne töötundide arv, mõnitused, sõim ja lollimängimine ei ole enam minu jaoks aktsepteeritavad. Vastuvõtmatu on ka arvamus, et töö Sitsiilias (või kusagil mujal maailmas) on kingitus. Roosa paela ja lehvikuga kingitus, mille pärast pead sa nahast välja pugema ja kui Jumal tahab, siis kasvõi peeruga kükke, kätekõverdusi või muid imevigureid tegema. Virisemata, vingumata, puhkepäevadeta.

Mis edasi? Vastust teab vaid tuul. Esialgu on tuulevaikne. Õnneks on Sitsiilia üks tuulisemaid paiku Itaalias. Teisel kohal Sardegna järel.

Elame-näeme!

Chi di speranza vive. disperato muore!

Annunci
Questa voce è stata pubblicata in Minu Palermo. Contrassegna il permalink.

Rispondi

Inserisci i tuoi dati qui sotto o clicca su un'icona per effettuare l'accesso:

Logo WordPress.com

Stai commentando usando il tuo account WordPress.com. Chiudi sessione / Modifica )

Foto Twitter

Stai commentando usando il tuo account Twitter. Chiudi sessione / Modifica )

Foto di Facebook

Stai commentando usando il tuo account Facebook. Chiudi sessione / Modifica )

Google+ photo

Stai commentando usando il tuo account Google+. Chiudi sessione / Modifica )

Connessione a %s...