PALERMO ON PALERMO

Palermo on Palermo. Sellega olekski kõik justkui juba öeldud, kui seitsmekümnendatel ei oleks Palermo linnapea, Leoluca Orlando, poetanud lisaks veel ühe ennastsalgava lause, mis mitte ainult ajakirjanikke imestusest kulmu kergitama pani vaid ka linnaelanikke kergelt öeldes jahmatas:

„Palermo on normaalne linn!“

„Ah? Kuidas, palun? Mis mõttes normaalne linn? Millal see veel juhtus?“ julgesid aktiivsemad irooniliselt küsida, sest lause – Palermo on normaalne linn – on juba ise väljaspool ükskõik millist normaalsust. See tähendab väljaspool Palermo argipäeva.

Linnapea seisukoht ei olnud toona vastuvõetav ega ole seda ka täna. Vaatamata  faktile, et linnapea on teine, on kõik muu samaks jäänud. Püsinud muutumatuna saatuse kiuste või kes teab, kelle meeleheaks või mispärast.

Ajast ja arust üha sagedamini esilekerkiv, ülepea (loe: üle pea) lokkav ning kohati lausa süngesse keskaegsesse debiilsusesse laskuv banaalne dekadents, mille esmasel statsionaarsel ülevaatusel loodetavaid ravitulemusi kalkuleerides vältimatu esmaabi eeskätt eutanaasiaga asendada tuleks, lajatab esimese ehmatuse üleelanule lahtise käe ja heleda laksuga vastu vahtimist barbaarsed küsimused, mille sisu atmosfääri haarates vähegi elava hinge igavast igapäevaletargiast üles raputaks: “Kas see on nüüd siis 21. sajand? Kuhu me jõudnud oleme? Mida meile järgmiseks pakutakse?”

Ei tohiks olla eriti keeruline märgata, et patsiendi tervislik seisund de facto pigem hinge vaakuva surmahaige pidalitõbise omale sarnaneb kui tumeda tuleviku näol kaduvväikestki lootust eviva AIDS’i nakatunud vaimuhaige olukorda meenutab. Ja teha pole midagi! Tavameditsiin jääb võimetuks, haigus diagnoosimatuks ning ettevõetud ravikatsed muudavad olukorra ainult hullemaks.

Sürrealism vallutab maad juba kesklinnas. Louis Vuitton’i toonitud klaasidega kolekalli poe ees sandikopikate eest häirimatult viiulit kägistav kaabu ja kangete okulaaridega pensionär või linnaliinibussis käsi pikal lõõtsast melanhoolset meloodiat venitav tülpinud näoga lapseohtu rumeenlanna peaks juba iseenesest andma märku sellest, et Sitsiilia pealinnas pulbitsev elu pakub Teatro Massimo elegantsuse, Quattro Canti jumalikkuse, Palazzo dei Normanni aristokraatlikkuse ning Mondello päikesepaiste ja rannaliiva kõrvale vahelduseks veelgi pöörasemat glamuuri kui see, mida linna väisavatele turistidele üsna kiiruga üleolevalt, kuigi kuumalt serveeritakse.

Tulenevalt oma geograafilisest asukohast on Palermo erinevate kultuuride risttee ning kohtumispaik, pea miljoni elanikuga metropol. Selle tagajärjeks on tänaval ükskõikselt haisevad immigratsiooni- ja integratsioonifekaalid, millega never ever keegi midagi peale oskaks või tahaks hakata.

Üle pea kasvanud vaesusest saavad osa nii Aafrikast kevadeti ülerahvastatud päästepaatidega üle Vahemere seilavad põgenikud kui Aasiast lähtuv immigratsioon. Suurema tseremooniata tõmbab nürimeelne bürokraatia puhta südamega abivajajatele lahinaga vee peale unustades nad igaveseks ilma hooleks või jätab nad parimal juhul Jehoova kantseldada.

Asjaosalised sellepärast ei muretse. Vaevalt, et päev otsa telefoni otsas rippuvad Bangladeshi poisid järjepidevalt Anagrafesse või Agenzia delle Entratesse helistavad, sest arvata on, et nad ei ole seal varasemaltki oma nägu ega silmi näitamas käinud ja üsna kindel, et ega nad sinna kunagi tulevikuski suuremat kavatse ega plaani sattuda, sest kellele neid ametiasutuste tekitatavaid lisaprobleeme ikka vaja on? Saab ju nendetagi hakkama.

Vaevalt sadakond sammu Palermo ühelt peatänavalt – Via Maqueadalt – linnavalitsust häbistava valgest marmorist ja enam kui kuuesajast tükist koosneva Fontana di Vergogna (häbipurskkaev) juurest, kõrvale sattudes algab tõeline elu omas mahlas. Igapäevane räige reaalsus Vucciria kvartalis, kus aafriklased lageda taeva all lagunevate müüride vahel keset turgu ja turumajandust omi mängureegleid kehtestades pingpongi taovad ning põlvedele paigaldatud paraja suurusega ruudulistel laudadel siniste nuppudega mitte valgete vaid punaste vastu kabet harrastavad. Kui päise päeva ajal saad siit veel väriseva käega häguse foto, siis öösel antakse siin juba nuga, sest see on geto kesklinnas, praktiliselt linnavalitsuse ukse all. Jääb üle vaid ette kujutada, millised äärelinna slummid võiksid välja näha ning millises suurepärases õhkkonnas ja milliste panustega seal veel loteriid või vene ruletti mängitakse. Kui mängitakse, sest ega see mingi lõbustuspark nüüd ka ei ole.

Paar sammu tänavaterägastikus edasi pakutav jubeda välimusega hästi lõhnav kuum hõrgutis viib keele alla isegi siis kui kohaliku kaupmehe räägitavas dialektis, internatsionaalselt arusaadava määgimise mahitusel, jõuab sinuni teadmine, et tegemist võib olla lambasoolikasse pakitud tundmatu lihaollusega. Ja, mis siin salata – buono e’! Maitseb ju küll. Kaubapakkuja kõrval oma kehakaalust mittehooliv, kuid efektne, tumedapäine ning kullipilguga signora, kes su suutäisi pingsalt loeb, näeb selle kõrval täitsa maitsekas välja.

Favorita park, see tervisejooksjate paradiis ja pederastide peidupaik, otse Renzo Barbera staadioni kõrval, kus teisitimõtlejaid igaks juhuks teises sektoris raudaia taga hoitakse, Mondello ääremail. Avatud ruumis tehakse sporti ja aetakse häbenematult kõikvõimalikke ning võimatuid asju. Fantaasiat pole vajagi. Miljööle lisavad vürtsi plastiktoolid, mis südalinnast Mondellosse viivat teeäärt palistavad – äraelamiseks ei ole ülearu mingitud ja kurvikate daamide avalikult peetav maailma vanim ametki häbiasi. Elatakse ära ja mitte halvasti, sest igasugustele vaestele tasuta jagatavate korterite ruutmeetrid alla seitsmekümne ei hakkagi. Minule teadaoleva info kohaselt läheb see nali neile 30 eurot per kuu maksma. Rääkimata siis veel loendamatutest taevakarva kuutidest Mondello kuldsel rannaliival, millest igaüks heal juhul kolme ruutmeetrit maad küsib ning mille üürilevõtmine kuuks ajaks 700 eurot üürilevõtja rahakotti kergendab. Võid kindel olla, et vaba kohta ei ole kummalgi poolel. Kui, siis ehk surnuaia kapis võid endale platsi leida, kuid sedagi vaid suure surmaga.

Kaputsiinlaste Katakombid Palermos. Täielik müstika! Üdini ülemõistuse kunstikamber – ligikaudu 8000 kondist laipa väljanäitusel! Appi! Absurd, mu meelest! Kellele seda veel vaja on? Ja milleks? Ma lihtsalt ei või ja olen täiesti ühel meelel Oskar Lutsu Köstriga, kes juba Jorhadniel Kiire venna ristsetel arvas, et see ei lähe kohe mitte! No lihtsalt ei lähe, sest mul jookseb juhe seda kullatud laatsaretti isiklikult oma silmadega nägematagi kokku. Piisab tühipaljast mõttestki sellele. Olgu seal siis Columbus Krisostomus ise või kes iganes. Vahet ju pole!

Kuigi jah, teisalt arvan ma, et ega ma ei peagi igast asjast aru saama. Kui kellelegi meeldib, siis las olla. Jumal temaga. Üks Halloween ees või taga, mind see ei sega, sest mina isiklikult ei kavatse sinnakanti rohkem sattuda. Mitte ühegi raha eest ei lähe! Makske miljon või kolm või palju tahate. Ma lihtsalt mainin, et ka selline mausoleum on olemas. Pealegi, vingem kui Venemaal! Mis siis, et nende oma punasel peaväljakul asub ja meie oma nurga taha jääb?

Ja veel. Võib ju olla, et on romantiline nutta ja õhata taga kõiki neid möödunud aegade villa borghesesi’d ja Bourbonide parke ning hiilgust, mida üks limane linnapea ja hilisem eurosaadik omal ajal vastu protestiaktsioone maaga ühetasaseks lasi lükata, kuid kurvaks teeb hoopis asjaolu, et sel hetkel kui muu maailm sekkumata uudiseid jälgis ja seejärel ükskõikselt kuhugi kõrvale vaatas, ei leidunud siinkandis ühtainsamatki hiina poisikest, kes kui kamraad Taevase Rahu Väljakul paari aastakümne möödudes oleks tões ja vaimus õigusega õigluse ja ajaloo eest ihuüksi käed laiali ja jalad harkis buldooseritel ees seisnud ning kasvõi oma elu hinnaga barbaarse hävitustöö peatanud. Varem või hiljem oleks must päike tast niikuinii üle sõitnud.

Kuid just siis, kui juba tundub, et nüüd on lõpp ja kõik, mida veel võtta annaks on juba ammuilma ära võetud, maatasa lükatud või rafineeritult pihta pandud ja et isegi surmal ei ole siin enam midagi juubeldada, kerkib Palermo otsekui fööniks tuhast. Keskaegses kvartalis meieni ulatuva kitsa ja viletsa tänava räämas hoone avatud aknast kostuv ning lagunevate kivimüüride vahele laotuv ülikõrgetel nootidel kõlav „Ave Maria“ võiks tunduda kõhedavõitu ja saatusliku leinasümfooniana, kui asetleidev farss lisaks kananahale ihul poeetilist naudingut ei tekitaks. See on hetk, mil saad aru, et Leonardo da Vinci Mona Lisa naeratab ja Giuseppe Verdi Rigoletto keerab hauas teise külje. Siin lõpeb sotsiaalne katastroof ning algab jalustrabav “bella figura”, mis ülejäänud maailmale koha kätte näitab.

Monrealest ja Montepellegrinolt õhtuhämaruses avanev vaade tuledesäras Conca d’Orole lööb hetkega jalad alt igaühel, kes sinnakanti sel kellaajal sattuda võiks. Vaevalt sada aastat tagasi valitses selle koha peal samal ajahetkel vaid pilkane pimedus, kuigi alllinnas oli ka juba siis möllu rohkem kui rubla eest.

Ma ei hakka siinkohal kõike seda aristokraatiat, ajalugu ega inimesi kirja panema. Kes julgeb, tuleb vaatab ise. Lisan vaid niipalju, et kui me ise ei oleks omal ajal juhuslikult selle ukrainlanna Inna otsa komistanud ja enne seda Giovanniga Terrasinil kohtunud, me ei oleks siia mitte kunagi tagasi tulnud. Palermot peab oskama vaadata. Siis näeb. Või õigemini, lööb pildi ette isegi kõige selle valguses, millest ma ülevalpool kirjutasin. Palermot ei saa tunda, küll aga saab tunnetada, sest .lisaks rämedale bensiinivingule ja hingematvale prügihaisule levib õhu kaudu ka romantika. Ajaga õpib ja tekib arusaamine, et siia saab sind tuua vaid saatus ja siis ei otsusta sina ise siin enam midagi. Kes kord tuli, tuleb uuesti. Kõik kordub ning jääbki korduma! Alati!

Ja siis ta läks. Kõik see Bologna. Õlgkübar peas ja pastelselt päikesekollane kleidisaba l’afas lehvimas. Vàhem kui kahe nàdalaga oli ta Palermosse armunud. Ma ei jõudnud kaamerat haarata, et seda hetke jààdvustada – vòimalik, et oma olemuses oli see ka jààdvustamatu. Ma ei tea, kuid see oli  kordumatult efektne ajatu kaader. See oli lihtsalt liiga efektne ajatu kaader – otsekui ajaloolõuendil valmissaanud antiikne maal kulunud pildiraamis, mille diapasooni muutis igavikuliseks taustal õhtusesse kuumavinesse ja varjudemängu mattuva iidse Palermo siluett Via Lincolni ja Via Roma kohtumispaigas peegeldamas mahajääjate nukrust. Ja kuigi ma olin kindel, et ta tuleb siia ükskord tagasi, jääb see kõik mu silmade ette siiski igaveseks.

Me läksime Stagione Centralesse, et purskkaevust vett juua. Vähem kui tund jäi järgmise katastroofini, mis näitas meile taas kord, milleks Palermo on võimeline. Aga sellest ei kirjuta ma mitte kunagi.

Palermo ei ole normaalne linn. Palermo on citta’ esagerata.  Äärmuste linn. Citta fuoriclasse, omaette kõrgliiga väljaspool arvestust! Nii heas kui halvas. Kõik, mis siin eksisteerib, on kas ülepaisutatult suurejooneline või totaalselt kanalisatsioonis.

Vaesus ja rikkus üheskoos, üksteise kõrval, kukil ja käsikäes. Üksteist hetkekski hülgamata, üksteist eitamata, üksteist segamata.

Palermo non manca niente. Palermos on kõik olemas. Peaaegu, et kõik. Kui nüüd lumi ka veel maha tuleks….

Il mondo e’ bello perche’ e’ vario! Ausalt, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles sama hästi öelda.

See on Palermo. Minu linn.

Annunci
Questa voce è stata pubblicata in Minu Palermo. Contrassegna il permalink.

Una risposta a PALERMO ON PALERMO

  1. Ingrid ha detto:

    Maailm on ilus, sest on mitmenäoline.

Rispondi

Inserisci i tuoi dati qui sotto o clicca su un'icona per effettuare l'accesso:

Logo WordPress.com

Stai commentando usando il tuo account WordPress.com. Chiudi sessione / Modifica )

Foto Twitter

Stai commentando usando il tuo account Twitter. Chiudi sessione / Modifica )

Foto di Facebook

Stai commentando usando il tuo account Facebook. Chiudi sessione / Modifica )

Google+ photo

Stai commentando usando il tuo account Google+. Chiudi sessione / Modifica )

Connessione a %s...