
Kunagi, see ei olegi nii väga-väga ammu, ütles üks Urmas, et minu (st. Janeki) Sitsiilia artiklite kogumik, mis piiratud internetiavarustes loodetavasti mitte just päris viimasel leheküljel ei asu (www.janeksicilia.wordpress.com) ja millest nii mõnigi rida Rootsi Eesti Päevalehes avaldatud on, võiks vabalt kanda pealkirja “Sipsiku seiklused pärismaalaste juures.” Lihtsalt liiga ilus, et olla tõsi.
Ja nii ongi. See on lihtsalt liiga ilus, et …
Riina sai tööle. 24. juulil. Tööpakkujaks Monica. Või noh, kui nüüd täpne olla, siis tema ja üks Carla pakkusid lahkelt talle selle otsa. Tubli neist! Ausõna! Iseenesest ei ole ma küll väga kindel, kas see päris täpselt just nende leiutatud idee oli või kelle kontseptsioon see üleüldse on, et sellist asja ülepeakaela arendada, aga kui seda ideed kui äriplaani võtta ja takka järgi lõppresultaati teada, siis, minu meelest. on see lootusetult andekas, et mitte öelda – pole paha! Hiljem sain muidugi teada, et analoogset ettevõtmist on siin varemgi proovitud ellu äratada, aga jumal sellega! Kelle asi see on, et …?
Tööleping ja palgatingimused nagu ikka Sitsiilias. Mis siis? Kui keegi veel ei tea, siis … siin me ju elamegi, eks ole. Terrasinil, Palermo külje all. Mille poolest me teistest ikka paremad või halvemad oleme?
Jumala pärast, ega me natsionalistid ei ole nagu mul siin mõned kuud tagasi üks soliidne Sitsiilia sinjoore seletas, kui ma talle teatasin, et vaatamata asjaolule, et ma räägin temaga praegu itaalia keeles ja me Sitsiilia kõrvetava päikese all asume, on mul taskus, kahjuks või õnneks, siiski veel valiidne st. kehtiv Eesti pass.
Tõepoolest, ega ei ole jah! Ei natsionalistid ega rassistid! Täiesti nõus! 100%, kui käputäis rumeenlasi ja mõned kahtlaselt tumedad näod, kes järjepidevalt ukselt uksele käies üritavad õnnetult haleda näoga asjatult raha lunida, välja jätta. Mulle ka need tüübid ei meeldi. Kohe üldsegi mitte! Kuid senikaua ei sisalda minu väljaöeldu ei natsionalismi ega rassismi kuni ma ei lisa, et rumeenlased ja tumedanahalised ongi sellised. Tee, mis tahad – ei ole!
Ja hoolimata sellest, et ma osaliselt ja ainult osaliselt olen nõus väitega (ning sedagi vaid mängu ilu pärast), et senikaua kuni rumalad ei saa, ei taha või ei julge asjadest aru saada, niikaua tulebki neilt raha ära võtta, sest mine sa tea, mida nad sellega veel muidu teha võivad – ei meeldi mulle Terrasinil veel mõned ülemäära aktiivsed kenad geeniused, kes tähtsa näo ja Serie-A tasemel jutuga üsna lihtlabaselt kuidagi heauskselt enesekindlate käest raha välja petavad arvates, et nad miskid furbod on. Selliseid, ma arvan, on igasuguseid ja karta on, et neid leidub igal pool. Kuid nendest rääkides ei tegele me enam ei rahvusküsimuse ega rassismiga, vaid lahkame juba meditsiinilist probleemi.
Ühesõnaga, kui kord juba jutuks tuli, siis olgu konkreetselt ka välja öeldud, et alljärgnevas loos mina natsionalismi- ega rassismiilminguid ei täheldanud, küll aga …
Alguses kinnitas Monica korduvalt, vähemalt meile (ja ma tean, et ka teistele), et ärge muretsege, non vi preoccupate: pakutav töö kestab kaks kuud järjepanu, väljaarvatud pühapäevad ja ferragosto, sest see on nagu Eesti jaanipäev, mil suurem osa publikust eilsest õhtust parimal juhul mingeid ähmaseid asju ja neidki üsna kummaliselt mäletab, kui üldse. Mis tähendab, et Monica jutu mõte, niipalju kui mina aru sain ja saan, oli, et juba 46. aastal e.Kr kehtestatud ning 45.aastal, kah e.Kr. ehk siis 709 ab urbe condita jõustunud Juliuse kalendri järgi oleks 23. september, käesolev aasta, Riina viimane ametlik tööpäev selles ametis, sest nagu öeldud, töö algas 24 juuli. Loogiline? Ma vaatasin kalendrist järgi, sellega on kõik ok! Apposto, mis tähendab, et korras! Nii ongi! Ja täna ei ole ei Jaanipäev ega Ferragosto, võid oma kalendrist ka igaks juhuks üle kontrollida kui soovid, et ma teatud põhjustel peaks asju valesti mäletama või, mis veel hullem – mõningaid fakte konkreetses kontekstis üldse mitte mäletama nagu mõnel tegelasel publikust tänasel päeval sagedamini kui pahatihti ehk siis lausa hookaupa ette tuleb.
Pole hullu, tuletame meelde, et….!
Osapooltevahelise kokkuleppe järgi kuulus Riina ametikohustuste hulka kätteantud informatsiooni jagamine turistidele, nende juhendamine ja suunamine ning vajadusel neile ka tõlketeenuse osutamine Terrasinil samal ajal kui kohalikud kaupmehed, kes ettevõtmist rahaliselt toetasid, piirdusid üldjoontes vaid pakutava tõlketeenusega. (Esitagem ka faktid, sest ega see lugu nüüd ka miski VòsaPetsi järjekordne esmaspäevaõhtune ühemehe showsaade ei ole, et siin üks osapooltest heast peast huupi lahmida võiks nii nagu parasjagu pähe tuleb või võhm võtab: Niisiis, ühtekokku osales, nimetagem seda siis projektiks, 42 äri, millede hulgas leidus nii poode (või oleks siiski õigem öelda boutique?), kohvikuid, pizzeriasid, kui ka restorane ning üks panificio! Per äriettevõte investeeriti projekti 73 eurot, mis annab eelarveks, mida ajasid kokku ning majandasid Monica ja Carla kahekesi, ei vähem ega rohkem kui täpselt 42 x 73 eurot. Üks osa rahast läks Terrasini kaartide trükkimisele, teine osa tasuti Riina bussisõidu eest Autolinee Cracchiolo s.r.l.’ile ja kolmandast osast maksis Monica Riinale esimese kahe nädala palga kohe avakäsi ettemaksuna rahuloleva naeratusega peopeale).
Projekti võtmeküsimuseks ehk Gordioni sõlmeks, mida Riina pidi lahti harutama, oli turistidest koosneva sihtgrupi ülemäärane ja selgelt liiga ühepoolne vene keele oskus, sest nagu selgus, siis inglise, prantsuse ja saksa keele oskajaid leidub Terrasini kaupmeeste ja ettevõtjate hulgas rohkemgi kui ma varem ette kujutasin, kuid vene keele oskajate ülelugemiseks piisab ühest näpust ja seegi on ukraina versioon.
Just! Sa said õigesti aru! Täpselt! Info liigub! Päevapealt sai Riinast praktiliselt kõikide kohalike äriettevõtete omanike ja muude ettevõtlike isikute sõber, sest ta räägib vene keelt. Suhtleb täitsa vabalt, sest isa on tal vene-mordva segu – Baškortostanist, kui nüüd kaasaegset versiooni endisest Baškiiriast pruukida! Meleus on koha nimi. See asub Ufaast veel laias laastus 300 km lõunasse. Me oleme seal käinud, puhas Venemaa! Või nagu mõni mees meil Terrasinil teatud asjade kohta iroonitseda tavatseb: “Bella pulita è!”. Sama kena kant kui Sitsiilia. Ainult, et Sitsiilias … siin ei ole Euroopa Liitu kuuluvate riikide kodanikel viisat vaja, sest Sitsiilia on puhas Schengen. Hoolimata sellest, et ma selle sõna “puhas” punktuaalse kasutamise seisukohalt võtan õiguse või jultumuse, kuidas soovite, eriarvamusele jääda.
Tegelikult oleme me üldse üks rahvusvaheline perekond. Kamba peale tõmbame viis võõrkeelt vabalt välja. Lisaks aktsendivabale vene keelele saab Riina ka in English ja in italiano hakkama. Eeltooduile lisan mina soome keele. Ja Hans-Karol? Tema on meil eriti rahvusvaheline, sest lisaks meist kõigist kõige paremale itaalia keelele kergitab ta meie väikest Paabeli torni veel kohaliku dialekti – palermitano – jagu. Ühesõnaga, nagu te aru saate, täiesti tavaline Eesti perekond, kuigi jah, tõde on, et eesti keelega ei ole Sitsiilias suurt midagi peale hakata, sest, usu või ära usu, seda soome-ugri murret ei oska siinkandis peale meie praktiliselt mitte keegi kui nüüd Hans-Karoli enda poolt personalmente di persona ad altre persone naabripoistele õpetatud “tule siia!”, “tee uks lahti!”, “anna musi!” ja veel mõned võrratud väljendid välja arvata. See viimane fakt on küll igatepidi edumeelne ja näitab nii mõnegi mehe talenti, kuid käesoleva loo kontekstis on see täiesti ebaoluline. Kahjuks! Non è importante! Saad aru ju küll, ma loodan.
Tööülesannete täitmise tähe all tuli Riinal sõita Partinicosse suunduva ühistranspordiga (Autolinee Cracchiolo s.r.l.) kaks korda päevas, see on siis hommikul kell 9.30 ja pärastlõunal kell 16.05 Terrasinilt, Via Perez’il peatuva bussiga, hotell Città del Mare juurde, et organiseerida siis sinna bussijaama (olgem ikka täpsed: autostrada SS113 äärde, sest seal on vaid, kui nüüd Juhan Liivi tsiteerida, “igav liiv ja tühi väli” ), kus umbes-täpselt samal ajal peatub ka Palermo poole kiirustav Russo buss, hotelliterritooriumilt ilmuvad või juba ilmunud turistid, ükskõik kes nad siis ka ei oleks või on ja ükskõik kuhu nad siis plaanivad minna või juba teel on, järgmise liinibussiga (seesama Autolinee Cracchiolo s.r.l., eesotsas sama bussijuhiga, kuid nüüd teises suunas) Terrasinile. Milles küsimus? Pool tundi on aega! Me oleme ise ka mitmel varasemal aastal turistidena Sitsiiliat väisanud. Mitu aastat järjest. Teame niigi, et lahe on! Igasuguseid imelikke ja huvitavaid asju juhtub ning erinevaid inimesi kohtab! Üks andekam kui teine, igaühel omad huvid ja kiiksud ning mis siin ikka keerutada, ka Maslow püramiidi ma-ei-tea-mitmendalt-astmelt lähtuvad sängisambo vajadused, mida siis üritatakse rahuldada ja ellu viia komponeerides kaunis ebatavalisi ja eriti kummalisi ettepanekuid, milledest nagu igaüks peaks aru saama. Nalja nabani ja ikka kogu raha eest, niipalju kui seda siis kellegil on!
Nàiteks mina isiklikult ei imesta üldse, et ka Monica avaldas oma tõe öeldes, et tema seda tööd ei teeks! Arusaadav, eks ole! Kuigi, arvestades asjaolusid, on mul selline, kuidas nüüd öeldagi, erakorraline küsimus: Miks üks kena naisterahvas tunneb ühtäkki vastupandamatut vajadust sellist asja nii väga eraldi veel mainida? Miks meile? On see àkki mingi vihje vòi? Vàhe imelik, mu meelest! Ütlesin juba, et arusaadav! Ei?
Kuid tagasi asja juurde! Igasugune ettevõtmine, eriti veel kui me räägime eraettevõtlusest, mille eesmärgiks on ainult ärikasum ja veel kord ärikasum, on oma olemuselt juba ja tahes tahtmata risky business. Ja ma arvan, et sa nõustud minuga, kui ma ütlen, et lollikindlat äri ei ole olemas. Kòik sòltub eelkòige asukohast ja seejàrel ka teistest teguritest. Sul on kas käsi kullas või … lendab kõik raginaga vastu taevast nagu uusaasta saluut 31. detsembril! Varem või hiljem, tagantjärele ei oma see enam mingit tähtsust, sest tagantjärele tarkus on targutajate täppisteadus – tolku ei mingit peale tühja töö ja vaimu närimise nagu omal ajal juba Koguja, Saalomoni pseudonüüm ja Taaveti poeg , Iisraeli kuningas Jeruusalemmas, teadis rääkida.
Riinaga läks nagu eestlastega tavaliselt ikka läheb. Alguses ei saanud vedama, sest enamus turiste läks Città del Mare juurest Russo bussiga otse Palermosse. Mis teha? Palermo on ikkagi suurlinn, pea miljoni elanikuga aristokraatset ajalugu ajaga täistopitud ajatu metropol. On mida vaadata! Ime siis, et Terrasinile tulev buss jäi konkreetselt kolmel korral täiesti nulli. Ei hingelistki! Peale õnnetu Riina ja vaese bussijuhi! Paari nädala möödudes oli aga juba suuremat bussi vaja, sest info liigub ja väike buss ei mahutanud kõiki Terrasinile tahtjaid ühtäkki enam ühekorraga ära. Sel lihtsal põhjusel tegi bussijuht mõnel korral omast vabast ajast lausa kaks lisaotsa Terrasinlt Partinico suunas Città del Mare juurde ja tagasi. Mitte, et hommikul korra ja õhtul korra nagu sõiduplaanis lisaks teistele kellaaegadele oli ette nähtud, vaid ühel hommikul kaks korda ja teisel õhtul taas kord kaks korda, plaaniväliselt ja nagu juba öeldud, bussijuhi vabast ajast ning tahtest, sest niipalju kui mina tean, siis tema ei saanud selle eest sentigi palgalisa ja vaevalt, et keegi talle selle lõbu eest veel mingeid muid soodustusi pakkumas käis. Või noh, tegelikult, mine sa tea! Kõik võib võimalik olla.
Carlagi ju ütles Riinale, et oi-oi kui brava! Issand kui tubli! Isiklikku initsiatiivi üles näidates lubas ta vabatahtlikult teatud protsendi (ma tõesti ei tea kui suure protsendi, sest seda ta Riinale ei öelnud, mistõttu ei tea seda Riina ning järelikult mina veel vähem vaatamata sellele, et Carla ikkagi peaks teadma, mismoodi see asi täpselt oli kuna tema selle ettepaneku tegi ja kokkuvõttes on võimalik see protsent ikkagi välja arvutada) enda poe kassast, kui ja juhul kui keegi kohaletransporditud turistidest tema kauplusest peaks ostu sooritama. Palus ja lubas endale aeg-ajalt meeldegi tuletada, et selline situatsioon on aset leidnud. Ütlematagi selge, et turistide nina all ei hakka ajama, et näed, see ja see ostis ning summa oli nii ja nii suur. Hiljem saab ju asjad omavahel korda ajada, eks ole! Tööandja- ja võtja vahel nimetatakse seda usalduseks või midagi sinnapoole, on ju nii? Ja ei ole siin kellelgi midagi ega kedagi eitada, Hans-Karol oli juures, Carla pidas sõna, mis tähendab, et molto brava è! Minu meelest väga tubli on! Nagu ka Monica, kes samuti lubas teatud protsendi isiklikul initsiatiivil. Milles küsimus? Ausalt, pole aimugi! Kuid fakt on, et seda Monica lubatud protsenti ei suudaks isegi mitte need kümmekond (või kui palju neid oli?) klienti, kes tema poest ostu sooritasid, mitte ühegi valemiga ei heal päeval ega hea tahtmise korral mitte kuidagi välja arvutada, sest kuidas ja mida sa arvutad ( 100 x ..?.. = ..?.. ) kui ainult üks number on teada ja kõik ülejäänud puha puudu? Polegi ju, mida arvutada ega arutada. Asi niigi selge!
Jah, tõepoolest, tunnistan fakti, et igasse ärisse turistid-kliendid ei jõudnud või ei soovinud minna. Loomulikult oleks võinud Riina lisaks Terrasini trükitud kaartidele, enda keeleoskusele ja sõnaosavusele natuke füüsilist jõudu kasutada, seda enam, et kehaehitus justkui lubaks, aga kui nüüd pisutki mõistusega inimesele (ld.k. homo sapiens rationalis) monopoliseeritud loogikafunktsiooni tarbida, siis ei ole vast kaugeltnurgameestel endilgi erilist mõtet tõsiselt võtta säravvalge naeratusega presidendiproua ümmargust ja lobedat juttu peatselt pealinna saabuvatest turistide hordidest ja rahavoogudest ning tormata selle roosa mulli peale saekaatrisse investeerima, et Kalevipoja mõõtu laudu tootma hakata. Nii lõikab ju näppu, sest… No kes ostab ja kust kohast ning millal ta ükskord kohale jõuab? Või nagu Mõisa Jürka kunagi küsimuse vormis retooriliselt mainis: Kelle viga see on, et te ise kusagil perifeerias elate? Ja mulle tundub, subjektiivselt nagu ikka, et selles kontekstis jääb mõnelgi vennal natuke õigust üle ka, sest loll on see, kes vabandust ei leia. Kas ma eksin?
Mis aga puutub asjaolusse, et ülalmainitud Juliuse kalendri järgi 24. juulil alanud lubatud kaks kuud kestis vaatamata varasemale jaanipäevajärgsele konkreetselt korratud, selgele ning soravale jutule päevapealt 6. septembrini, mil on Hanna sünnipäev, siis – mis siin keerulist on? Selgitan ka selle koha lahti enne kui seegi aeg otsa saab, mis üldjoontes mulle antud on.
Igal tööandjal ja seda enam eraettevõtjal, on, millal iganes, õigus öelda oma töötajale, et ära homme enam tule! Pole vaja! Meil ei ole sulle rohkem tööd pakkuda! Või ükstaskõik, mis see põhjus siis ka on. Vahet ei ole ja sellega on ka käesolevas case’is meie poolt vaadatuna kõik ok, sest vaatamata väikesele viperusele, st. täpselt sajaeurosele arvutusveale, palgamaksmisel Carla juures suletud ukse taga, said Riina viimased kaksteist tööpäeva kõik ilusasti ja ausalt makstud, Carla sai Monicatagi, kes protsendivalemit arvestades maailma parim matemaatik kahtlemata on, enam vähem samal ajal aru kui me ise, et lisaks keeleoskusele oskame ka meie päris kindlasti arvutada. Pole probleemi!
Ah? Et mis need 24. juuli alanud kaks kuud, Juliuse kalender, 6 september ja 42 kohalikku investorit asjasse puutuvad? Ehh sind küll! Sa üldse ei jälgi mängu ega süvene sündmuste käiku! Ma juba teksti proloogis ütlesin tegelikult juba kõik ära. Senikaua kuni rumalad ei saa, ei taha või ei julge aru saada, kelle rahaga ja mis lubadustega seda projekti tehti, niikaua tulebki neilt raha Serie-A tasemel jutuga igaks juhuks ära võtta!
Geniaalne, kas pole? Kuid see, ausalt öeldes, ei ole enam minu asi!
Ja meieni jõudnud põhjenduste peale, mida projektijuhid projekti lõpetamise kohta teistele kaupmeestele ja ettevõtjatele, nähtavasti ükshaaval rääkisid (ja miks ma ei imesta, et mõni ei tea sellest siiamaani midagi ja arvab siiamaani, et Riina Terrasinil ringi käies tema jaoks töötab!) võtan ma küll vaevaks Eesti esiklassiku esialgu veel kirjapanemata tsitaadikogumikust paar kena pärli laenata:
“Tule, taevas, appi! Sellist jama on raske kommenteerida!”
Kokkuvõtteks olen ma päris kindel, et tegelikult ei huvita see jutt siin kedagi, sest kõik said niigi aru, kes tanki pandi ning kelle raha eest saluuti lasti. Või nagu Andrus Kivirähk oma “Maarahvas tuleb linna” artiklis tabavalt kirjutas: “Väga tore on! Näeb merd ja kahte kalmistut…” Ehk siis, igal asjal on alati kaks otsa.
Aga noh, mis sellest enam! Elu läheb niikuinii edasi ja tore on!

ps. Ma tean, et nüüd, kui Urmas on selle loo “Sipsik aborigeenide juures ehk Divina commedia al diavolo” läbi lugenud, küsib ta minult õigustatult ja võib-olla vastust tegelikult ootamatagi:
“Kulla, mees, kas ma ei öelnud sulle, et inimesed on kõikjal ühesugused?”
Ning kuigi ta vastust ei oota, vastan ma talle vabatahtlikult sellegipoolest : “Tead, mees? Sul ei ole õigus! Inimesed ei ole kõikjal ühesugused. Küll aga on seda igasorti “geeniused” ja ….seda kahjuks igal pool.”