DAVAI JA DAI, AMUNI!

Amuni, amuni, sciopero e’ finii.

 (Davai, davai, streik läbi  sai.)

 “Miks te lasete ennast lüpsta? Miks te juurde ei küsi? Te olete rohkem väärt.”

 

Umbes midagi nii küsis ja ütles Marion ühes Facebook’i postituse kommentaaris. Tänud heade sõnade eest, ent aus küsimus nõuab minu meelest ka ausat vastust.

 

Kui nüüd käsi südamel suu puhtaks rääkida, siis tuleb kohe öelda, et küsisime. Täpsemat öeldes, mina olin vait, sest ma teadsin vastust juba ette. Riina küsis minu eest, sest tal on juba selline slaavi hing, mis midagi juhuse hooleks ei jäta ega ütlemata või vajadusel küsimata unusta. (Te ei tea, milleks ta on võimeline ja kui ohtlikuks või piinlikuks ta tegelikult võib osutuda.) Pealegi, nagu ütleb rahvatarkus – küsija suu pihta ei lööda, niiet:

 

“Rosolino, simm-salabimm, abrakadabra….ah?”

 

Avalduse “Palun, kas oleks võimalik….” kirjutasin tagantjärele kuupäevaga ikkagi ise. Me ei küsinud palju, maksimum 5 lisaeurot päevas, kui sedagi. Rohkem ei olnud vaja. Me oleks leppinud vähesega, piskuga. Ausõna. No problems! Elame õhust ja armastusest vabalt ära. Aru ma ei saa, milles probleem on? Aga, et probleem on, sellest saan aru küll, sest ma tunnen seda omal nahal iga jumala päev, see torkab juba ka avalikkusele silma.

 

Niipalju kui mina tean, siis rumalaid küsimusi ei ole olemas, küll aga on lollid vastused. Siin on üks nendest, täis ahnust:

 

“Janek, u sai che non e’ possibile. C’e’ la crisi!”

 

Punkt. Kõik. Kogu lugu. Dudkit tebe brat! Laku panni kui tahad või ime käppa. Sono i cazzi tua! That’s it. Finita ‘sta storia minchiata! Ja ega mul selle kaheksa kuud kestnud horror show koolituse lõpetuseks muud lisada olegi kui et, per il culo ti prendono solo i finocchi. E ti fanno un culo cosi! Pero’ un fa niente, nagu klassikud ütlevad.

 

Liiga palju võõrsõnu? Sa ei saanud hästi mu jutust aru? Juhtub! Mulle on see tuttav tunne. Tundub, et mõnikord tuleb mul tõlkida ka lihtlauseid. Palun väga, siin on süüdimatu vastuse tasuta tõlge: “Janek, sa tead ju, et praegu on majanduskriis ja ei ole võimalik rohkem maksta. (Kui sina seda 15 euro eest ei tee, teeb keegi teine, kellele makstakse sama kaheteist või kahekümnenelja tunnise nalja eest 10 eurot!”)

 

Majanduskriis? Äkki tõepoolest? Nojahh, loll on see, kes vabandust ei leia. Ainuke märkimisväärne kriis asub mõne eriliselt bello või bella peedistunud peas ja on seega pigem vaimne kui majanduslik. Voorimehe moodi öeldes ei ole see muud kui ahnus ja ajupuudulikkus. See ongi kogu kriis. Aga see ruulib ja teeb valikuid. Sina või see teine näljarott, selles on küsimus. Sempre quello e’! Loogiline! Ega’s kokkuhoid ole koonerdamine. Ma teadsin seda ette ja seepärast olin vait. Pederastid tõmbavad sul alati perse lohku ja situvad siis sulle sõna otseses mõttes kõrge kaarega uhkelt pähe. Nii on ja nähtavasti ka jääb, sest rublast saab ringi teha, eurost elevandi õhtusöögiks osta, Sferracavallos või Mondellos. Või mõlemas korraga, üksteise järel. Bello, eh? Ilus ju, eks ole?

 

Mis see siis on? Maffia, Camorra või Cosa Nostra? Ei ole maffia, ei ole ka Camorra ega Cosa Nostra. Lihtsalt üks kamp sitapäid, bastardi con le facce di culo di gallina, kanapersenäod, küpsetamas ahjus auklikku pizzat nimega pizza bucata või kõrbenud pirukat ben cotto special.

 

“Ei ole võimalik,“ ütled sa minu jutu peale.
“On ja kuidas veel, sa ei kujuta seda ettegi. See on teine maailm, põhimõtteliselt Põhja-Aafrika. Mõni elab siin väga hästi, enamus siiski sitasti, alla igasugust arvestust. Kui siin üldse midagi arvestada on.”

 

Ehkki raamatupidamise tulud ja kulud ei taha töösuhte tasandil kuidagi klappida, on see Sitsiilias siiski levinud praktika. Tean mitut näidet, üks hullem kui teine. Suhteliselt rõvedad, aga elust enesest ja nimedega. Ühe juba kirjutasin, teised ehk kunagi hiljem. Hull staff või mismoodi seda nüüd kaasaegses eesti keeles öeldaksegi? Temaatika? Kollektsioon? Kogemus? Sõnu on ropult, aga asjast rääkimiseks ei piisa neistki. Nägema peab, kogema ja üle elama. Siis saad (ehk) aru, kui ise seda camurriat mekid.

 

Kuidas see kõik võimalik on? Kas seadused ei kehti? Miks nii või mis värk selle tööga siis üleüldse on? Küsimusi on palju, vastused ei muuda kahjuks midagi. Olukord tööturul on irooniliselt öeldes alla grande, otsesõnu absurd astmes, kes teab mitmendas. Nähtavasti tuleb too astmes number omasugusega veel astendada, et lahenduskäik matemaatiliselt korrektne oleks ja vastus õige – M.O.T.T.  Ja tõestada ei ole siin midagi.

 

 

    

 

Ehk siis, rahvast on palju, tööd aga vähe, kui üldse. Terrasinil elab püsivalt 8000 inimest. Tööpuudus on metsik. Näiteks on küla ehitajaid täis, aga antiikne raamatukogu juba pea paar aastat tellingutes ega arene kuhugi poole. Eramajade ehitus algas toona kui raha veel liikus, meie päevil seisavad tondilossid tühja ja ehitajad istuvad käed rüpes.

 

Kalameestele tõmmati seadusega nöör kaela. Püüda ei tohi, sest püüate liiga palju ega vasta euronõuetele – paadid on liiga suured, silmused liiga väikesed. Mõni (vanem) kala mahub siiski läbi, enamus mitte. Enamus sitsib kuival ja vahib näljase näoga pealt kuidas kala peast mädaneb.

 

Igaüks leiutab, kuidas suudab või oskab: üks müüb nurga peal rohelist, teine tigusid, kolmas küpsetab kaasaskantava gaasipliidi peal panellesid, järgmine nõuab, et ostaksid kanamune – devi comprare uova – ja küsib siis suitsu! Mustad poisid pakuvad ukselt uksele käies valgeid sokke, käterätte ja Aafrika terracotat, hiina välgumihkleid ning pastakaid. Nüüdseks brasiilaste nägudega Bangladeshist tulnud indiaanlased korraldavad päeval rannas väidetavalt õnne toovate kulinatega (euro tükk) meeleheite karnevali, rumeenlased kerjavad apteegi ees valjuhäälselt raha viidates näljastele lastele ja tuulavad keskpäeval häbenemata peadpidi üle ääre ajavates haisvates prügikastides või pesevad võileivahinna eest ettevõtete ja asutuste aknaid, araablased rabelevad mäest üles ja alla kolme- või neljarattalist kaubakäru lükata, isehakanud moosekant tõmbab lõõtsmoonikust “Õhtud Moskva lähistel” välja. Ehkki ta muud lugu ei oska, isegi mitte “Saaremaa valssi”, saab ta musikaalse pala eest mõnikord kellegi käest midagi ikka peo peale. Ja nii edasi ja edasi, lõputult. Näiteid oleks veel ja veel, tohhuijaa i bolše. Benvenuti al Sud, siis näete ise ja oma silmaga seda maailmatasemel Maracana’d, mis on sada korda hullem kui häbiväärne 1 : 7 lõputu alandus kellegi koduväljakul, otseülekandes, omade ja kogu maailma silme all. Mõnest hakkab juba enne hale, kui ta mäng (loe: elunatuke) läbigi saab.

 

Rahvast on hulgi ja erinevat, kõik tahavad elada ja ellu jääda. Õhtuks valgub see kirju seltskond Piazza Duomole, muutes kirikuesise ostukeskuseks, mille polizia municipale trahviga kollitades aeg-ajalt laiali peksab. Piisab mundritel vaid silmapiirile ilmuda, kui kaubanduskeskus hetkega nelja tuule poole veereb või maa alla vajub. Jäävad vaid mujalt Itaaliast tulnud suvitajad ja ammuli suuga keeletud turistid – prantslased, inglased, ameeriklased ja venelased. Võrreldes “kuldsete kuuekümnendatega” on ka neid väheks jäänud. Lihtsalt kurb on vaadata, kuidas paradiisis on suudetud kõik (uno dopo l’altro) järjepanu pekki keerata, ülemõistuse pekki või siis pehmesse kohta, mis tagantvaates selga ja jalgu ühendab.

 

Suvel orjad, talvel on kellad – ei tiksu sinist sentigi. Suvel maksad ehk üüri ja vee, talvel otsid tööd, jääd elektri ning prügiveo võlgu. See kolm, äärmisel juhul võib-olla ka neli kuud, on võitlus elu eest. Maraton tuleb joosta sprindiga, Vasaloppet tippida nagu õmblusmasin de Zolt Obersdorfi MM’il, Tour de France’il pedaalida nagu Kirsipuu Jaan viimased viissada meetrit – gaas põhjas ja piduritross katkenud. Loeb füüsiline ettevalmistus, veel rohkem vaimne – testa italiana conta. Kõik, mis varem jäi tegemata või mida hiljem võiks teha, tuleb nüüd ja kohe tasaarveldada, sest muidu on lisaks kelladele ka aamen. Ja siin ei ole midagi naljakat. Miinimum 16 tundi 24’st. Iga jumala päev, kolm kuud jutti, puhkamata, puhkepäevadeta, rääkimata siis veel vabast nädalavahetusest. Kui sina seda ei tee, teeb keegi teine. Töötuid on murdu, õiget tööd ei ole aga kellelgi. Niiet, davai ja dai, amuni! Mis see loeb, et sa oled väsinud ja kurnatud nagu peksa saanud postihobune või kolki saanud küti koer? Un fa niente! Show must go on. Sa pead olema siempre il primo bello in piazza, naeratama kõigile ja kõigele vaatamata. Ja seda isegi siis, kui sa tegelikult juba rohkem kui stanco morto oled, põhimõtteliselt laip.. See on bella figura.

 

Kas paremat tööd ei ole? Mõnda rahulikumat, normaalsema palgaga? Mõistlikumat? Esmaspäevast reedeni, kaheksa tundi päevas või siis graafiku alusel 40 tundi nädalas? Ametlikku? On ikka. Paraku vähestele, peamiselt tuttavatele, sõpradele, eriti aga omadele (jopedele) ja sugulastele, cuginidele, lehmalellepoegadele. Ti raccomando. Veri on paksem kui vesi. Elementare! Teada juba gümnaasiumi perekonnaõpetusest või põhikooli keemiatunnist. Tutto il mondo e’ un paese. Kõik see kuradi maakera on üks ümmargune bordell, kus haridusega ei ole essugi peale hakata. Ole sa siis nii haritud kui ise tahad. Keda kotib? Mitte kedagi! Ei ühtegi.

 

Parim soovitus endale oled sa ise. See, kuidas sa oled, käitud ja kuidas sa midagi teed. Suhtumine töösse, asjadesse, kõigesse ja kõigisse. Tean, et see kõlab lapsikult, aga kui asju korralikult ja südamega teha ning mõnikord vaikselt heas mõttes ka üle võlli lasta, siis lõppude lõpuks peab ilmuma keegi, kes seda märkab ja lisaks komplimendile ning meeldivale kommentaarile teeb ka ehk ettepaneku korralikuma tööpakkumise näol. Maailmas on kõik võimalik – ma ikka veel usun seda. Või vähemalt ma loodan, naiiv nagu ma olen. Ikka veel.

 

Tunnistan, meid on natuke märgatud ja seetõttu ei ole minul isiklikult (praegu) mitte ühtegi põhjust (hetkel) halada, vinguda ega ironiseerida. Mina, Janek, olen Sitsiilias eriti pühitsetud persoon, osutunud lausa väljavalituks, õnneseen, keda on õnnistatud kolmekuise töölepinguga. Mis tingimustel? Selle jätan enda teada. Tegemist ei ole just jalgpallurilepinguga, kuid siiski on see käesoleval hooajal püstitatud isiklik tippmark. Sitsiilias elavate väismaalaste arvestuses võrdub see olümpiatule all püstitatud (igikestva?) maailmarekordiga, ehkki tegemist on tühja või kehtetu bingolotopiletiga, sest peale taevasse ülendatud eneseuhkuse ei anna see mulle mitte midagi. Aga asi seegi. Keegi ehk märkab? Ma loodan.

 

Pluss siis see teine igapäevane haltuuraots, mis esimesega või siis selle teisega kokku pakub mulle ööpäevas 16 kuni 20 tundi tööd. Sõltub natuke nädalapäevast. Pühapäev on kergem: mezzagiornata, pool päeva, 12 tundi. Kerge ots, pealinnast jalgrattaga Põlvasse ja siis põhimõtteliselt juba jalgsi tagasi. Puhkab välja (küll)!

 

Kas see kõik, mida ma teen, on see, mida ma ka teha tahan? Tegelikult ka või? Päriselt? Ausalt? Nagu Peep Vain ütleb – see on kõige tähtsam küsimus ja tal on kuradima õigus. Mees teab, millest mees räägib. Eriti siis, kui ta ütleb, et seal, kus palju sitta hunnikus on, peab ometi ka üks poni olema. Ja selles ütlemises on oma point, kui mitte mitu, kui nüüd konkreetselt Sitsiiliast rääkida. Minu poolt 12 punkti Peebule laheda lause ja mõtte eest ning prii küllakutse Sitsiiliasse.

 

Ma tean väga täpselt, mida ma tegelikult tahan ja olen seda siin aeg-ajalt vabast tahtest või mõne korralikuma kopika eest aeg-ajalt ka teinud. See on minu soov, tahe ja suur unistus, põhimõtteliselt on see minu sitane poni, mis tuleks sõnnikuhunnikust välja kaevata ja puhtaks pesta: Tõlkida kõik, mis tõlkida annab, itaalia keelest eesti keelde. Dantest Pirloni ja minu poolest kasvõi vastupidi. Mitte, et ma ainuke oleksin, kes sellega hakkama saaks, kuid kindlasti üks andekamaid, kel lisaks oskusele, teadmisele ja tahtmisele oleks ka aega asi ette võtta, kui ellujäämiseks ei peaks muude lollustega tegelema. Reaalsus on paraku teine, unistada aga võib.

 

Tänud siinkohal Angelole, Oudekkile ja Domenicole, kes enda teadmata on loonud uue itaalia-eesti tõlkeprogrammi nimega “Janek Fiume 1.0”. Paraku on see luksus, millest ei ela ära ja sellest on kahju. Palju läheb kaotsi, palju head kirjandust, palju head teksti ja takkaotsa ka uskumatu talent. (ps. Kõik, mis saab raisku minna, sinna kindlasti ka läheb.) Aga see ei ole enam nende süü. Nemad on teinud oma parima, ma usun, et maksimumi. Rohkem kui sada protsenti. Ma olen selles kindel. Ja seepärast suur aitäh neile! Või nagu meie pool öeldakse: “Grazie mille, ragazzi!”

 

Kokkuvõtteks. Küsimus ei seisne selles, kes keda ja kui palju lüpsab, sest iga lüps on igaühe jaoks erinev. Küsimus on: kas päeva lõpuks kassa klapib? Kui klapib, siis on tore, kui ei, siis kuidas eelarve nendel eritingimustel aasta lõpuks tasakaalu viia? Ma ei räägi siinkohal enam rahast, palgast, sissetulekust ega ämma närusest pensionist, millest nii mõnigi geenius valusalt ära elab. Ma räägin sellest, et oluine on tunda end hästi, olla endaga rahul, omada teadmist, et antud hetkel, nüüd ja praegu, annan ma endast parima ning kõik, mis mul on ja mida ma oskan ja seda seni kuni surm meid lahutab. Lõppude lõpuks on saadud kogemus ikkagi see, mis kaalukausid tasakaalu paneb ja margapuu horisontaalseks tõstab. Küsimus on ainult ajas. Ma ikka veel usun seda ja loodan. Ausalt! Kedagi lüpsmata.

 

“Aga ükskord algab aega,
kus kõik piirud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama;
lausa tuleleeki lõikab
käe kaljukammitsasta –
küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel’ õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma.”

KES SENTI EI VAHETA, SEE EUROT EI SAA

Mul on siin blogis lugu sellest, kuidas sajaeurost rahatähe lahti vahetada. See on lihtne ja loodetavasti saab sellega igaüks hakkama.

Aga mida teha siis, kui sul sajalise asemel on saja euro eest sente ja mitte ükski baar, restoran ega kauplus, külaelanikest rääkimata, ei taha neid suuremaks vahetada, sest seda on rohkem kui paljuvõitu?

Siinkohal tuleb appi “cervello deve camminare”!

Ehk siis – seisab sentides palka saanud vend tubakaautomaadi kõrval ja ei osta mitte suitsu, vaid vahetab raha. Suitsuostjad annavad talle kes viielise, kes kümnelise ja kutt topib oma sendid masinasse. Kõik rahul. Suitsud ostetud ja raha vahetatud.

Idiootne? Seda nüüd küll, aga geniaalne! Ja mis peamine – toimib! Vähemalt meil, siin Terrasinil.

TUULESUUND ON NORD

Oo oo pere on väike,
aga suur skandaal
Oo oo sellest tuleb
perekonnas suur skandaal.

Just! Skandaal. See on õige sõna! Seda kõike nüüd muidugi ülekantud tähenduses ja heas mõttes. Aga lugege ise ja siis saate aru, mida ma “perekonna suure skandaali” all silmas pean.

Ehk siis! Minchia! Ma ei või! Põhimõtteliselt seis nagu Šuriku seiklustes – upal, prosnulsja, gips! Uskumatu, aga tõsi. Ja mis kõige olulisem – ka väga lahe!

Vaatamata sellele, et maailm on väike, juhtub igasuguseid erinevaid asju. Või õigemini – tänu sellele, et maailm on väike, juhtuvadki sellised asjad, mida tavaliselt isegi unes ei oska näha. Rääkimata siis sellest, et see kõik ilmsi toimub. Ning tänu Hemingway’le, keda kõiki kohata võib.

Kuid laenates nüüd hakatust Eesti folkloorist: Läksin mina, läksin mina mööda külatänavat… ja mis ma näen? Seisavad kaks meest Harley Davidsoni mootorrataste kõrval, musta värvi t-särgi varrukal sini-must-valge ja selle all suurte trükitähtedega kiri “ESTONIA”!

“Welcome!” mõtlen: “See ei ole ju võimalik!?”

Igaüks võib endale mistahes lipuvärvidega särgi osta ja kirjutada sinna alla, mis esimesena pähe tuleb. Minu pärast kasvõi Kuusalu jalgpalliklubi, mis on omamoodi lahe. Mul on ka paar särki ja mõni pusa kirjaga I LOVE SICILY! Ega see veel midagi tähenda. Või siiski?

Kuid nagu Baskini anektoodis – kahtlusi mul ei olnud, küll aga kõhklused. Kontrollimaks neid, tulin sama tänavat mööda teiselt poolt üles tagasi. Harley Davidsoni mootorratastel numbrimärk tähekombinatsiooniga EST. Ja mehed räägivad omavahel puhtas eesti keeles, mida ma oma poolteist aastat ei ole kuulnud korralikult räägitavat. Lisaks sellele, et hakkan ise vaikselt grammatilisi vigu tegema ja ununägusid itaalia keeles näen, käib Hans juba ammuilma vihmavarju asemel vihmavarjendiga väljas. Ja lõbu laialt, kui selliseid sõnu sajab.

“Tere, mehed! Vahetage igaks juhuks keelt! Mõni võib siin maakeelest isegi aru saada!”

Kohata eestlast keset Sitsiiliat!! Ausalt, keeletuks võtab. Aga harjub ära. Ma ei tea, mida te mõtlesite või arvasite. Sellest kirjutate ehk ise? Puhusime natuke juttu! Üsna loogiline, et endise eestlasena ma ikkagi oskan eesti keelt.

Vaevalt jõudsin koju tagasi, kui Pino kihutas oma hõbehalli masinaga kohale. Ähmi täis nagu viimne päev oleks käes ja taevas kukuks kohe-kohe alla. Keksis jalalt jalale ja hea veel, et saltot ei visanud. Aga ega palju enam puudu ka ei olnud.

“Eestlased! Eestlased! Mamma mia! Harley Davidsonidega!!”

“Teame juba!”

Ja siis läks lahti. Terrasini hakkas kajama, info liikus nagu kulutuli ja seda tuli nii uksest kui aknast. Meid teatakse siin, eestlasi tuntakse, sini-must-valgest rääkimata. Fantastiline! On ju?

Hans läks vaatama. Hanna tahtis ka minna! Ja me läksimegi! Ei olnud enam kahte eestlast, oli juba kolm. Õhtul pidi üks lennukiga veel juurde toodama. Põhimõtteliselt, pärast seda, kui selgus, et “Prima Fila” restoranis maksaks õhtusöök per nägu 40 eurot ja me tänu minu tutvustele hoopis prantsuse restoranis “Ouh la la” maandusime, oli meid juba kaheksa, mis on tunduvalt rohkem kui seltskond.

Ja ma tahan öelda, et Harley Davidsoni seltskond väärib seda sõna! Seda isegi siis, kui mul ei ole sellest maailmast õrna aimugi. Mida see tähendab?

Õhtul sõitsid meie seltskonnast signaalitades mööda kaks Palermo “Harley Davidsoni”. Peatusid, tervitasid ja tundsid huvi, et kust kandist mehed pärit?

“Estonia!” kõlas vastus üheaegselt nii inglise, kui ka itaalia keeles.

“Benvenuti!”

Ma olen Palermo Harley Davidsoni meestega sama meelt! Te olete teretulnud ja seda alati. Te kinkisite meile emotsiooni ja lisaks sellele ka midagi hindamatut – maailmanäinud Eesti lipu! Esimese meie perekonnale siin maal! Ja see on kõva sõna Sitsiilias. Eriti Terrasinil. Tänu sellele on tekkinud ja ma loodan, et tekib ka edaspidi nii mõnelgi sitsiillasel küsimus: “Estonia? Mis maa see on?”

Ja see ei ole veel kõik.

Järgmisel hommikul, kui te oma mürisevate mootorratastega meie maja ees special peatuse tegite ja külarahvas persianade vahelt üsna avalikult teid ja meid piidles (oo, isegi üle kaheksakümnenene peaaegu kurt naaber signora kargas selle mürina peale aknale), siis võite vaid ette kujutada seda küsimuste rahet, millele me hiljem vastama pidime.

Jah! Eestlased! Eestist! Noh, umbes nagu meie! Barbarid küll, aga näe, millega sõidame. Ja mis siin ikka tagasihoidlik olla – vabsee häärberis elame ju!

Ühesõnaga – mainekujundus missugune! Tänu teile oleme nüüd ülemõistuse belli in piazza!

Lahe! Igatahes!

On suvi! 2014! Algus on tehtud! Ja seda väga võimsalt.

Mis muud, kui – nii hoida!

Tuulesuund on nord ja nüüd on meie kord. See on maailmarändurite laul. Saagu selle laulu refrään avalikult ka itaalia keeles teie ette toodud:

Or’ voglio dire gia a te
ancor, ancor, ancor
il vento e’ verso il nord
ora tocca a me
far tempesta nel tuo cuor’.

Teie tegite seda! Te tegite tormi meie südames. Aitähh teile!

 Ehk siis:

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanali.

TUULINE SITSIILIA

Vaikimine kuld,rääkimine tina.
Aga mina, Issand Jumal, rääkisin ja vaata,
maa seest tõusis udu, mis kastis kogu maapinda.

Ajakirjaniku ametis on peidus miski, mis on midagi enamat kui lihtsalt elukutse. See “miski” on midagi, mis sünnib südamehäälest. See “miski” nõuab, et sa usaldaksid oma kõhutunnet ja tegutseksid vastavalt sellele. See “miski” – instinkt jakromosoomid – annab juhised. See “miski” – ebamäärasel ajel tekkinud (õige) aimdus – ütleb, et nüüd ja nii ning teistmoodi ei saa, sest see, mis toimub, on jama kuubis. See “miski” – iseloom, karakter ja olemus – paneb su omi mõtteid välja ütlema, neid kirja panema ja tagatipuks sellele kõigele ka alla kirjutama. Kahe käega! Vaatamata ohule, et alates sellest hetkest koputab nälg su uksele, järgmisel momendil aetakse sind auto alla või hiljemalt homme surutakse sulle püstol kuklasse. See “miski” on see kõik kokku. Ja siis veel midagi. See, et tegelikult on sul õigus ja sa avaldad selle põhimõttel quello che vien’ viene! Saagu, mis saab!

“Nii ei ole õige! See ei ole inimlik! See ei ole demokraatia! See on orjandus!” Nii taoliste kui ka mõttelaadilt sarnaste väljaütlemiste eest on arutu hulk rahvast näljapajukile jäetud ja terve leegion omakohtu hauda aetud. Kuhugi. Eeskujuks teistele.Hirmuks, mitte armuks. Maailm keerab selja ja vaikib. Ta teab, kellel on õigus ja kellel jääb õigust ülegi. Kuid ta on teadlik ka sellest, et niipea, kui ta peaks oma suud paotama, juhtub temaga sama. Vaikimine kuld, rääkimine tina!

Jah, ka mulle on siin Sitsiilias nii otsesõnu öeldud kui ka läbi lillede mõista antud, et kui tahad kauem elada kui Giovanni vanaisa, kes ammu-ammu kaugelt üle sajaaastaseks elas, siis fatti i cazzi tuoi – tegele oma asjadega. Omavahel öeldes – igati mõistlik nõuanne! Sätid roosad prillid ette ja ecco, tutti belli in piazza! Lihtne,eks ole? Ma oskan ise ka seda väga hästi teha.

Kuid just siit need sekeldused algavadki. See, millest ma räägin, ongi minu asi. See on minu Sitsiilia, mis sunnib mind läbi paksu ja vedela minema ning tõde taga ajama. Vaatamata kõigele ja ikka veel!

“Tõde ei ole olemas!” protesteeriks nüüd keegi, kes ennast nii tõe ateistiks kui samas ka  Delfi oraakliks võiks pidada. Kuid just selle vastukäivusega oma lauses ta kinnitabki, et inimlikul tõel on universaalne ja kõikidele üheselt arusaadav väärtus ja objektiivsus. Tahame seda siis avalikult tunnistada või mitte, see ei oma enam tähtsust!

Ja kuigi mina ei ole ajakirjanik, on minus peidus see “miski”, mis ühel hetkel, kui juba liiga palju ja jõhkralt üle võlli lastakse,unustab testa italiana, antud nõuanded, ohutunde ja lihtsalt lajatab: “Aitab! Siin on piir ja sellest üle ma ei astu! Punkt!” Vaikimine võib ju kuld olla, aga ma ei vaja seda!

Millest ma räägin?

Alates eelmise aasta novembri lõpust kuni käesoleva aasta juuli keskpaigani, pea kaheksa kuud, ei teinud ma muud, kui ainult tööd. Töö, töö ja veel kord töö. Kaheksa, üheksa, kümme, kuusteist tundi ööpäevas. Kella kolmest varahommikul kella kaheteistkümneni keskpäeval.Või siis kella ühe, poole kaheni – nagu jumalal vaja oli. Pluss nädalavahetus. Virisemata, vingumata, puhkepäevadeta! Pea nelisada tundi kuus, et natuke rohkem kui Eesti miinimumpalk kätte saada ja seejärel omadega ots-otsaga välja tulla. Vastutasuks ksenofoobia, vaba arvamuse naeruvääristamine (“Näe, mida ja kuidas ütles! Kuidas ta üldse julgeb, kui ise on immigrant?”), ilkumine (“näe, prügimäed: äkki lähed ja koristad ära? Siin on nii, kui ei meeldi, tõmba jeehhat!), sõim ( “minchia di polacco“, mille jätan tõlkimata, sest tegemist ei ole eriti viisaka väljendiga), pidev töökoormuse suurendamine,  süüdistused, igapäevased valed ja 15 eurot päevas kõige selle soodoma ja komorra “lõbustuspargi” eest.

“15 eurot päevas?”

Sitsiillastele on rahaküsimus oluline, sest con i soldi si campa. Raha nimel ollakse võimelised paljukski. Isegi selleks, mida ei sina ega mina hästi ette ei kujuta. Kuid selle summa eest? Nad vaatavad mind suu ammuli nagu kevadel karjamaale lastud vasikad uut aiaväravat justkui küsides: Milleks see veel vajalik on? Järgneb piinlik vaikus. Omavahelised pilgud hakkavad kõnelema. Aeg on edasi läinud. Ma oskan neid pilke lugeda. Ma saan aru, mida need ütlevad:

“E’ poco! Seda on vähe! Seda on väga vähe! See on ärakasutamine!”

Ma tõesti ei tea, kas keskmiselt kümne tunni töö eest saadud 15 eurot mujal Euroopas on vähe või oleks seda ülearu palju, kuid fakt on, et Terrasinil ei leiaks ma selle kopika või sendi eest ainsamatki hingelist, kes nendel tingimustel end üleüldse liigutamagi hakkaks. Otsesõnu öeldes: Vaatamata majanduskriisile ja kohapealsele ränkraskele tööpuudusele saadaks kogu siitkandi tööjõuline (töötu) elanikkond mind selle raha eest üksmeelselt ja üpris vulgaarselt sinna sooja kohta, kustkaudu me kõik sõna otseses mõttes kõhutuult laseme. See tähendab – vaffanculo! La prima a sinistra!

“Miks sa juurde ei küsi?” Just! Lihtne! Võlusõnad: simm-salabimm, abrakadabra ja “palun, kas oleks võimalik….” avaldus takkaotsa. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?

Kuid mina ei ole see mees, kes siin küsimusi esitab. Minu asi on öelda “Va bene!”, teha hea nägu pähe, naeratada nagu hullumaja patsient  Cervellos,  kel kõik kõige paremas korras on ning rügada edasi, sest parem varblane peos, kui kaks katusel. Kätteõpitud testa italiana töötab sekundi murdosa täpsusega nagu Sveitsi käokell täpselt senikaua kuni ühel hetkel katus ära sõidab – saadan Titolare in quel paese, sest varasemast kokkuleppest on ilkuvalt üleolev orjandus saanud ja mina ei ole sellele alla kirjutanud. Ma ei ole üldse kuhugi alla kirjutanud. Ma töötan mustalt, kuigi kokkulepe oli teine.

Ma tean, mustalt töötamine on jama. Aga kui muid valikuid ei ole? Siis hoiad sa sedagi varblast peos, sest see on su ainuke võimalus ellu jääda. Tegelikult on olemas ka teine valik – sooritada avalik enesetapp! Panna pea tulle ja öelda välja, et kuulge, inimesed, tulge mõistusele! Elu ei ole artikkel 135, mille kohaselt tuleb ellujäämise nimel vaikida või mille alusel keegi võib sulle pähe istuda nagu ise tahab ja paremaks peab.

Aga väljaütlemine ei aita, sest avalikult ei julge keegi mõistusele tulla. Vaadatakse üksteisele otsa, saadakse küll aru, mis toimub, kuid ….Hirm on see, mis teeb inimese araks. Nelja silma all on kõik nõus, et tegemist on absurdiga – pea nelisada tundi ja nelisada eurot kõige selle eest. Alla aga ei kirjuta keegi.

Mul ei ole palju vaja. Ausalt! Seesama 400 eurot oleks olnud ja oleks ka täna piisav, kuid hullumeelne töötundide arv, mõnitused, sõim ja lollimängimine ei ole enam minu jaoks aktsepteeritavad. Vastuvõtmatu on ka arvamus, et töö Sitsiilias (või kusagil mujal maailmas) on kingitus. Roosa paela ja lehvikuga kingitus, mille pärast pead sa nahast välja pugema ja kui Jumal tahab, siis kasvõi peeruga kükke, kätekõverdusi või muid imevigureid tegema. Virisemata, vingumata, puhkepäevadeta.

Mis edasi? Vastust teab vaid tuul. Esialgu on tuulevaikne. Õnneks on Sitsiilia üks tuulisemaid paiku Itaalias. Teisel kohal Sardegna järel.

Elame-näeme!

Chi di speranza vive. disperato muore!

AUSUS vs. UHKUS

FLORENTINI NATIONE,
NON MORIBUS.

“Janek, fatti furbo!” ütles ükskord sõber Giovanni: “Ära ole loll, külamees!”

Ja kui ma siis talle nähtavasti suhteliselt imeliku näoga otsa vaatasin, ise mõeldes, et tere, Kaval-Ants, lisas ta, et ma ei ole sitsiillane ega saa selleks mitte kunagi, sest mul puuduvat vastav mentaliteet ja õige suhtumine.

Sellise otsekohese ja omamoodi ausa avalduse peale ei oskagi ma kohe muud teha, kui sellele oma õnnistus anda, sest nii see on: kui juhe ikka kusagil kokku jookseb ja asju vastukarva ajama hakata, siis millisest mentaliteedist me räägime? Eestlase aususe ja sitsiillase uhkuse vahele mahub terve Euroopa vaimuvalgus. “Kalevipojast” “Montalbano riisipallideni”.

Ehk siis, jutt on rahast ja koolitarvikutest. Pliiatsitest, pinalist, vihikutest, õpikutest ja kust-mina-seda-teadma-pean-mida-kõike-koolis-vaja-läheb asjadest. Lisaks mentaliteet ja kummaline asjaajamine, mis mind enam isegi mitte ei üllata, sest nähtud on omajagu.

Lugu järgmine:

Eelmisel sügisel matsime ainuüksi kooliraamatute alla 26 eurot. Lisaks eelseisvale hariduse omandamise ootusele Don Milani nimelises riiklikus algkoolis saime vastutasuks tšeki, mille alusel linnavalitsus pidi kõik kulud kompenseerima, see tähendab, et raha tagastama. Nagu iga aasta. Kas siis jõuludeks või hiljemalt jaanuari lõpuks. Mitte meile otse, vaid kauplusele. Nemad või siis kool oleks pidanud meid informeerima, et raha on üle kantud ja ei muud, kui tulge järgi. Paar korda käisime ise koha peal küsimas, kuid kuni käesoleva kooliaasta alguseni ei miskit, peale totaalse vaikuse ja teadmise, et raha ei ole ning mine tea, kas üleüldse saabki.

Kui käesoleva kooliaasta alguses läksime teise kauplusesse uusi – kõiki neid vajaminevaid – asju ostma, siis selgus, et see kauplus, kus me eelmine aasta koolitarvikutesse investeerisime, on linnavalitsuselt oma raha saanud, kuid ….

Kuid siit algab Sitsiilia tivoli ühes erakordsete illusionistidega eesotsas.

Esiteks: Kool lapsevanemaid rahalaekumisest ei teavita, sest neid see ei huvita. Ei ole kooli raha, seega ei ole nende asi ja nemad ei tea midagi ega tahagi midagi teada. (Minu meelest on see selline kahe otsaga jutt – võib-olla tõesti, et otsest kohustust ei ole, kuid teadetetahvlile info ülespanemine või passaparolaga sõnasaatmine ei oleks tükki mitte ühelgi juhul kellegi küljest ära hammustanud. Pealegi oleks siis ülejäänud kammaijaa ära jäänud.)

Teiseks: Kauplus lapsevanemaid ei teavita, sest tegemist on (nende arvates) nende rahaga. Oo, con i soldi si campa! Raha on Jumal! Ja ega’s sellele pole peale kirjutatud, kelle oma see on. (Sellest nad muidugi valjusti ei räägi, vaid poevad hiljem galantselt naeratades fakti taha, et puuduvad lastevanemate kontaktid ja seega võimalus kedagi üldse teavitada.)

Ühesõnaga, raha nagu on ja samas ei ole ka.

Selleks, et oma 26 eurot kätte saada, tuleks meil nüüd kohalike eeskujude järgi joondudes terve etendus maha mängida.  Ja mitte niisama, suvalise leivalabidaga serviti vehkides, vaid ikka kuldsete ornamentidega kaunistatud mõõgaga torgata. Ehk siis mentalita’ palermitanast lähtuvalt tuleks meil minna poodi ja asjalikku nägu tehes koolist saadud nimekirja alusel asju välja valima hakata ning seejärel koheselt, silmagi pilgutamata, kõik asjad kotti toppida. Lõpus kaupmehele näidata vaid eelmise aasta tšekki ja buonanotte – aidaa!!! Arusaadav? Kõigepealt asjad, siis tšekk ja siis lestad likku. Ei mingit maksmist, ei mingit raha! Lihtsalt laseme jalga!

Olles hästi järele mõelnud, siis julgen tunnistada, et kui ma nüüd veinipakile päkad silma ajaks või “Rigas Balzamzi” poole peale kummutaks, siis saaks ma sellega ka vabalt hakkama. Aga see oleks mulle igal juhul totaalselt vastukarva, sest korraldatav näitemäng oleks puhas vargus, mis meist päevapealt Baltikumist pärit bandiidid teeks.

Minu ausus sitsiillasi ei morjenda. Nende meelest ei oleks antud juhul tegemist ei varguse, riisumise ega ka mitte bandiitlusega, vaid täiesti õige asjaga. Raha lubati ju tagastada! Järelikult, kui ei tagastata, siis tagastame ise ja asi aamen. Olgu kiidetud Issand, sest tema teod on õiglased.

“Aga kui kaupmees ütleb mulle, et nii need asjad ei käi? Mis siis?” küsin teadjamatelt, sest mul on kuri kartus kaupluses lolliks jääda.

“Siis ütled, et sa kutsud karabinjeerid ja teed avalduse.” soovitab keskealine sinjoora enesekindlalt.

(Sitsiilias on komme teatud juhtudel teisi karabinjeeridega hirmutada. Tegelikkuseni ei jõua asi mitte kunagi, sest keegi ei taha võimuesindajatega tegemist teha. Näiteks mind isiklikult oleksid karabinjeerid pidanud juba vähemalt kümmekond korda olema ära viinud ainuüksi selle eest, et naabrimees süüdimatult oma elektriarve minu kaela sokutab.)

No tere, mõistus ikka! Ise keeran jama kokku ja kui õnneks ei lähe, siis kollitan karabinjeeridega takkaotsa? Ma olen siin ikka igasugust tsirkust näinud, kuid see…??? See oleks ikka eriti julge atraktsioon. Kardan, et ühest veinipakist jääb väheks ja “Rigas Balzams” tuleks enne ikka põhjani juua kui selliseid tükke tegema minna, kui üldse minna.

Minna soovitatakse aga tungivalt. Ja järjekorda – kaup, eelmise aasta tsekk ning nägemist – ei tohi mitte mingil juhul segamini ajada, sest siis asi ei toimivat! Kõik on ühel nõul. Ainult mina olen nende meelest miski imelik, kes ei oska või ei taha (neile) arusaamatutel põhjustel oma raha kasvõi asjade näol tagasi saada. Mulle aga ei jõua kohale, mis muutub, kui ma kauplusesse sisenedes esitaksin kaupmehele kõigepealt tšeki ja küsiksin ta enda käest otse, et kuidas asjalood on? Kas selle eelmise aasta tšeki alusel saab käesoleva aasta koolitarvikuid soetada või mitte? Kui vaja, siis võime karabinjeerid üksteisele iga kell kutsuda, eks ole. Minu meelest jääks siis kogu see võimalikult koleda lõpuga nõdrameelne tsirkus korraldamata ja homse “Giornale di Sicilia” esilehel ei ilmuks rasvaste trükitähtedega pealkiri “Eestlane röövis Sitsiilias raamatupoodi.”

Sitsiillased laidavad mu ausa mõtte maha ja jäävad endile kindlaks – asjad kotti, vana tšekk ja amuni. Ise on uhked pealekauba – näe, mismoodi me õigust nõuame! Mulle see aga ei istu.

Giovanni “Fatti furbo, Janek” meeldetuletus peas vasardamas ja kohalik “Cervello deve camminare” ühes tšekiga tagataskus siseneme kauplusesse ja …

Ja me ei saa hakkama! Leti ees otsustame, et ei hakka lolli mängima. Näitame tšekki ja küsime otse. Selgub, et nii ongi! Vana tšeki alusel saab uued asjad. 6 eurot maksame peale, sest õpikuid on see aasta rohkem.

Põhimõtteliselt tekkis probleem ei millestki. Ainult ma ei saa aru, mis ajahetkel nad kogu kupatuse kummuli keerasid? Ja milleks? Et huvitavam oleks?

FIORENTINO DI NASCITA'
NON DI COSTUMI.

KULTUUR, AU JA KORRUPTSIOON

Siin räägitakse, et ta on maffiaga seotud.

Aga see ei ole meile tähtis.

Me tahame kuulda, mis tal öelda on. 

 

Järjekordne tragöödia Palermos, Sitsiilias, pakub veel ühe võimaluse jutustada maanurgast kaasaegses Euroopas, kus asetleidvad sündmused juhatavad meid tänapäevalgi veel liiga sageli esinevate inimvaenulike kommete, tavade ja traditsioonideni.

 

Lühikese, kuid see eest verivärske uudisena saame teada, et külmavereline ja jõhker mõrvar tungis kallale noorele kooliõpilasele, kelle ainuke süü seisnes selles, et ta üritas kaitsta oma õde tolle endise kihlatu kättemaksu eest. Tagajärjeks haavatasaanud ekspruut ja tema tapetud õde.

 

Seejärel informeeritakse meid sellest, et Napolis tapeti ekslikult üks noormees, Nicola Nappa. Tapjaks Sorrentini klanni kuuluv mafiooso.

 

Analoogilistel teadaannetel ei näi lõppu olevatki. Neid võib lugeda iga jumala päev ükskõik millisest Itaalia päevalehest või kuulata-vaadata järgmisest suvalisest Telegiornalest – uudistesaatest. Kanalit valimata, kanalit vahetamata. Olgu need siis üleriigilised või kohalikud väljaanded. Eilsed, tänased või homsed. Midagi ei muutu! Lehekülgede arv ei vähene, krimireporteri pooltund ei lühene ja seda vaatamata asjaolule, et järjekordne punt mafioososid trellide taha pandi või üks isehakanud “capo” keset päist päeva peatänaval ühe aupauguga teise ilma saadeti.

 

Uudise sisu muutub, teema jääb samaks. 

 

Saagadena näivad krooniliselt haiged ja lõputud lood keerlevad meie ümber puudutades meist igaühte. Kas siis otseselt või kaudselt. Ainult üks korralik, totaalne ignorant suudaks külma kõhuga kogu seda jama pealt vaadata, jätta midagi ütlemata-kirjutamata . Kuigi jah, tuleb nõustuda Rein Rauaga, ega seegi midagi muuda, kui just ise idioodiks ei taha kandideerida.

 

Au nimel ja vendetta sildi all toime pandud jõhkrad mõrvad, kallaletungid, arveteõiendamised ning üleüldse kõik ülejäänud isikuvastased kuriteod esindavad paljude meelest tõestust Palermost kui ebainimlikust linnast, kus puuduvad nii kaastunne, solidaarsus kui ka üksteisemõistmine, linnast, kus vohavad omakohus, kättemaks ja saamahimu, mida toidavad nii erinevad, mitmekihilised sotsiaalsed põhjused kui ka kurja juurena juurdunud maffiakultuur ja -kultus.

 

Aastatuhandeid võõrvõimude ikke all äganud linn on halva, kuid andeka õpilasena tagumises pingis spikerdades kujundanud oma tõe ja vaimu. Tagatipuks on ta uskumatult hästi omandanud entsüklopeedia selle peatüki, mis käsitleb inimeseksolemise halvimaid harjumusi ja ürgühiskonnas ellujäämiseks vajalikke instinkte ning kirjutab nüüd terveid peatükke räigeks, tapvaks reaalsuseks. Tõelise kaasaegse ideoloogina toimetades mürgitab ta halastamatult iga inimliku algatuse. Teistele hoiatuseks paneb vastuhakkajad plahvatama või kaotab nad kanalisatsiooni. Külvates surma, jätab ta endast pommiaukudega kiirteed ja vaikiva kõnnumaa. Riputades õhku nõutuse ja usaldamatuse, tätoveerib ta linnanäole selle ühe ja ainsa omakandi maailmakuulsa kaubamärgi – MAFFIA. 

 

Maffiakultuur ja -kultus on vallutanud Sitsiilias kõik, mida vallutada annab. Enamgi veel, see on tekitanud moraalse vaakumi, mis varieerub ühiskondliku maine ülimuslikkusest perekonnaauni, vabade kodanike õiguste piiramisest võimukorruptsioonini, röökivatest massimeeleavaldustest tagurlike ja ebausklike sotsiaalsete tavade põlistamiseni, massilisest harimatusest kõrgepalgaliste advokaatideni, kohalikest valimistest perversse omerta’ ni, kodanike hirmutamistest oma soosiku soojale kohale paigutamiseni, vääramatutest dogmadest arhailise patriarhaalsuseni.

 

Taaskord aeg uudisteks: Palermo. Täna, 05.11.2012.a. toimus pangarööv Vittorio Emanule Orlando nimelisel väljakul. Otse Palazzo Giustizia – Kohtumaja – vastas, rahvarohkes kohas. Fotoroboti abiga on uurijad koostanud kahtlusaluse foto.

 

Räägime me siis maffiast või millest me räägime?

Tegelikult oli see Gaetano, neljateistkümne aastane kõhna ja tumedapäine Sitsiilia puberteet, kes üsna üllatuslikult mu käest küsis:
“Janek, sai, cos’è la maffia? Kas sa tead, mis asi on maffia?”
Parandasime parasjagu tänaval jalgratast.
“Ei tea!” vastasin kiiresti proovides võimalikult ükskõiksena kõlada. Arvasin, et kui ta juba küsis, küllap siis tahab ta sellest ise rääkida. Või nii ma vähemalt lootsin. 

Kuid enne, kui Gaetano jätkata jõudis, sekkus Maurizio, Gaetano noorem vend: 

“Maffia on see, kui keegi su picciliddra ära võtab!” põrutas ta pooldialektis otsekoheselt oma arusaamise maffiast. Just nii ta ütleski: Se qualcuno prende la tua picciliddra! Kui keegi su tüdruku ära võtab.

 

Sinnapaika see vestlus tookord jäigi, sest poisid jõudsid omavahel rattapidurite pärast juba tülli minna. Ainuke selgitus, mille ma maffia kohta kogemata teada sain, puudutas naisi.

 

Kuid, jahmatavalt hea käsitlus “par excellence” maffiamentaliteedist ühelt üheksaaastaselt üle käte läinud Sitsiilia nagamannilt, kes emal enda eest koduseid koolitükke laseb ära teha. Ma olen enam kui veendunud, et ta ei ole midagi kuulnud ning veel vähem on ta ise midagi lugenud Pietro Mascagni “Cavalleria Rusticanast”, ooperist, kus hargnev armukolmnurk tiirleb kutsar Alfio ja noore sõduri Turiddu vahel, kuna esimene teise kihlatust endale naise tegi. Järgnevad solvangud viivad au haavamiseni, mille käigus saab selgeks, et vendetta on õige asi. “Turiddu tapeti!” karjatuse ning talupoegade hala saatel langeb eesriie.

 

Sisuliselt võiks Maurizio lambist lajatatud vastust naljakaks pidada. Parimal juhul juhuslikuks kokkulangevuseks liigitada. Kuid sõber Giovannigi seletas ükskord, et võimuesindajate mitteusaldamine ongi sitsiillastel veres, emapiimaga kaasa antud. Nende poole ei pöörduta. Kogemus ütleb, et võim on korrumpeerunud. Ükskõik, mis probleemiga korrakaitsjate või kohtu poole pöördumine võrduks vabatahtlikult veekeerisesse ujumisega, et seal siis ennast ise koos oma arvatava ujumisoskusega ära uputada.

 

Teil Eestis ei ole nii!? Jah, ma tean. Ma olen seda siin Sitsiiliaski oma sada korda kuulnud. Minu laps ei ole selline! Ole nüüd, ta ei olegi võimeline sellisteks asjadeks ja bla-bla-bla …., sest ta on hea poiss? Kahtlemata. Kui oma silmaga ei oleks näinud või oma kõrvaga kuulnud, siis ei usuks ise ka, mis ühel koledal hetkel kõik ilmsiks tulema hakkab.

 

Ühesõnaga, ma ei ole väga kindel, et teil see seal kaugel kodu-Eestis miskit teistmoodi oleks. Näite toomiseks ei pea arhiivides tolmu pühkima ega raamatukogusse minema. Tänasest päevast võetud looga saab kahe sõnaga süsteemi lahti seletada: Roy Strider. Piisab? Poleks Roy võimude poole pöördunud, vaid ise tollele traktoristile ja ülepõllumehele pasunasse pannud või mõne muu rafineeritud trikiga hakkama saanud, oleks maailm globaalsest mürgitamisest ammuilma päästetud. Kuid nüüd, palun väga, täiesti uskumatu case jätkub. Nagu mürgitaminegi. Võime vaid aimata, millal ja millega see jama lõpeb.

 

Me võime seda nimetada maffiaks, korruptsiooniks või sugulussidemeteks-tutvusteks. Kuidas soovite. Võime panna uudistele uued pealkirjad, raamatutel kaaned ära vahetada, nimetada asju misiganes suva järgi, kuid sisu sellest ei muutu. Sisu tekitab hoopis küsimusi. Nõutust ja hämmingut.

 

Ajalugu on näidanud, et äraostmatutel on kindel hind ja igal reformierakondlasel on kodus lisaks ämmale ka rahakirst, mis vajadusel parteiliini pidi pappi köhib. Isegi riigiprokuratuur ei julge sinna sisse vaadata, et küsida kust kõik see kullaga kaetud rahavaru tuleb ja on see siis ikka õige asi? Äkki juhtub, et leiame kogemata veel VEB’i fondist vasakule investeeritud miljonid üles? Või kümme miljonit dollarit? Tule, taevas, appi! Mis siis saama hakkab või kes siis sinna kirstu lüüakse? Sellepärast ongi targem vait olla ja oma arvamus Ansipi kingitud fooliummütsikeses hoida.

 

Hakka või uskuma, et Villul oligi õigus, kui ta oma võitlust pidades ütles, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud. Need on seal tegelikult kogu aeg olnud. Alates sumeritest kindlasti, kui mitte australopiteekus africanuse hiilgeaegadest või millal meist täpsemalt inimesed saidki. Karta on, et see korralagedus kestab sama kaua edasi kuni inimkond ise suvatseb eksisteerida. Selline käitumine on inimlik. Villu jättis ühe asja ütlemata – me ise olemegi see kallutatav või juba kallutatud jõud.

 

Seega, ei midagi uut siin päikese all! Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et kasutades sõna “maffia” ei räägi me enam ainuüksi Sitsiilia kuritegelikust organisatsioonist või sitsiillase kõhutundest (kõrvade vahele jääv araabia trotsi ja normannide uhkuse segu), mis tal sügaval hinges ja alateadvuses istub, vaid ülemaailmsest kogemusest lähtuvast amoraalsest kultuurilisest fenomenist; vastikust kõverast valitsevast inimmentaliteedist, mis tuues ohvriks üksikisiku, aitab massidel nende endi vaiksel tolereerimisel ellu jääda.

 

Loosung – üks kõigi ja kõik ühe eest – tapeti enne, kui see sündida jõudiski. Lihtsalt abort. Üks (Meikar) võib ju kõigi eest minna egas kõik selle ühe (Meikari) pärast veel rabelema hakka. Ehk siis, üks Meikar ees või taga, keda kotib? Rahvaloendusel saab sellest statistika, millega niikuinii midagi peale ei ole hakata. 

 

Kui nüüd teema eriti nõmedalt kokku võtta, siis mida teeks eestlane laulu- ja tantsupeota, sitsiillane maffiata, afgaan omamata relva padja all? Ma julgen arvata, et kõik kolm sureks sama primitiivselt välja nagu dinosaurused, sest teistmoodi ei saa. Ei oska ja ei ole võimalikki. Jama tuleb majja siis, kui neil asjad globaalse kolimise ajal omavahel vahetusse hakkavad minema. 

 

Uudis /26.10.2012/ Itaalia miljardärist endine peaminister Silvio Berlusconi mõisteti täna Milano kohtus maksupettuse eest neljaks aastaks vangi. Varsti pärast kohtuotsuse langetamist teatas Milano kohus, et karistust lühendati ühele aastale. 

 

ps. Ehkki kaasaegsed gladiaatorid ise Roomas laamendavad, siis arvavad nad ikka veel, et barbarid teisel pool Alpe elavad. Ei ole üldse oluline, kust Euroopa otsast nad seda asja vaatavad.

PALERMO ON PALERMO

Palermo on Palermo. Sellega olekski kõik justkui juba öeldud, kui seitsmekümnendatel ei oleks Palermo linnapea, Leoluca Orlando, poetanud lisaks veel ühe ennastsalgava lause, mis mitte ainult ajakirjanikke imestusest kulmu kergitama pani vaid ka linnaelanikke kergelt öeldes jahmatas:

„Palermo on normaalne linn!“

„Ah? Kuidas, palun? Mis mõttes normaalne linn? Millal see veel juhtus?“ julgesid aktiivsemad irooniliselt küsida, sest lause – Palermo on normaalne linn – on juba ise väljaspool ükskõik millist normaalsust. See tähendab väljaspool Palermo argipäeva.

Linnapea seisukoht ei olnud toona vastuvõetav ega ole seda ka täna. Vaatamata  faktile, et linnapea on teine, on kõik muu samaks jäänud. Püsinud muutumatuna saatuse kiuste või kes teab, kelle meeleheaks või mispärast.

Ajast ja arust üha sagedamini esilekerkiv, ülepea (loe: üle pea) lokkav ning kohati lausa süngesse keskaegsesse debiilsusesse laskuv banaalne dekadents, mille esmasel statsionaarsel ülevaatusel loodetavaid ravitulemusi kalkuleerides vältimatu esmaabi eeskätt eutanaasiaga asendada tuleks, lajatab esimese ehmatuse üleelanule lahtise käe ja heleda laksuga vastu vahtimist barbaarsed küsimused, mille sisu atmosfääri haarates vähegi elava hinge igavast igapäevaletargiast üles raputaks: “Kas see on nüüd siis 21. sajand? Kuhu me jõudnud oleme? Mida meile järgmiseks pakutakse?”

Ei tohiks olla eriti keeruline märgata, et patsiendi tervislik seisund de facto pigem hinge vaakuva surmahaige pidalitõbise omale sarnaneb kui tumeda tuleviku näol kaduvväikestki lootust eviva AIDS’i nakatunud vaimuhaige olukorda meenutab. Ja teha pole midagi! Tavameditsiin jääb võimetuks, haigus diagnoosimatuks ning ettevõetud ravikatsed muudavad olukorra ainult hullemaks.

Sürrealism vallutab maad juba kesklinnas. Louis Vuitton’i toonitud klaasidega kolekalli poe ees sandikopikate eest häirimatult viiulit kägistav kaabu ja kangete okulaaridega pensionär või linnaliinibussis käsi pikal lõõtsast melanhoolset meloodiat venitav tülpinud näoga lapseohtu rumeenlanna peaks juba iseenesest andma märku sellest, et Sitsiilia pealinnas pulbitsev elu pakub Teatro Massimo elegantsuse, Quattro Canti jumalikkuse, Palazzo dei Normanni aristokraatlikkuse ning Mondello päikesepaiste ja rannaliiva kõrvale vahelduseks veelgi pöörasemat glamuuri kui see, mida linna väisavatele turistidele üsna kiiruga üleolevalt, kuigi kuumalt serveeritakse.

Tulenevalt oma geograafilisest asukohast on Palermo erinevate kultuuride risttee ning kohtumispaik, pea miljoni elanikuga metropol. Selle tagajärjeks on tänaval ükskõikselt haisevad immigratsiooni- ja integratsioonifekaalid, millega never ever keegi midagi peale oskaks või tahaks hakata.

Üle pea kasvanud vaesusest saavad osa nii Aafrikast kevadeti ülerahvastatud päästepaatidega üle Vahemere seilavad põgenikud kui Aasiast lähtuv immigratsioon. Suurema tseremooniata tõmbab nürimeelne bürokraatia puhta südamega abivajajatele lahinaga vee peale unustades nad igaveseks ilma hooleks või jätab nad parimal juhul Jehoova kantseldada.

Asjaosalised sellepärast ei muretse. Vaevalt, et päev otsa telefoni otsas rippuvad Bangladeshi poisid järjepidevalt Anagrafesse või Agenzia delle Entratesse helistavad, sest arvata on, et nad ei ole seal varasemaltki oma nägu ega silmi näitamas käinud ja üsna kindel, et ega nad sinna kunagi tulevikuski suuremat kavatse ega plaani sattuda, sest kellele neid ametiasutuste tekitatavaid lisaprobleeme ikka vaja on? Saab ju nendetagi hakkama.

Vaevalt sadakond sammu Palermo ühelt peatänavalt – Via Maqueadalt – linnavalitsust häbistava valgest marmorist ja enam kui kuuesajast tükist koosneva Fontana di Vergogna (häbipurskkaev) juurest, kõrvale sattudes algab tõeline elu omas mahlas. Igapäevane räige reaalsus Vucciria kvartalis, kus aafriklased lageda taeva all lagunevate müüride vahel keset turgu ja turumajandust omi mängureegleid kehtestades pingpongi taovad ning põlvedele paigaldatud paraja suurusega ruudulistel laudadel siniste nuppudega mitte valgete vaid punaste vastu kabet harrastavad. Kui päise päeva ajal saad siit veel väriseva käega häguse foto, siis öösel antakse siin juba nuga, sest see on geto kesklinnas, praktiliselt linnavalitsuse ukse all. Jääb üle vaid ette kujutada, millised äärelinna slummid võiksid välja näha ning millises suurepärases õhkkonnas ja milliste panustega seal veel loteriid või vene ruletti mängitakse. Kui mängitakse, sest ega see mingi lõbustuspark nüüd ka ei ole.

Paar sammu tänavaterägastikus edasi pakutav jubeda välimusega hästi lõhnav kuum hõrgutis viib keele alla isegi siis kui kohaliku kaupmehe räägitavas dialektis, internatsionaalselt arusaadava määgimise mahitusel, jõuab sinuni teadmine, et tegemist võib olla lambasoolikasse pakitud tundmatu lihaollusega. Ja, mis siin salata – buono e’! Maitseb ju küll. Kaubapakkuja kõrval oma kehakaalust mittehooliv, kuid efektne, tumedapäine ning kullipilguga signora, kes su suutäisi pingsalt loeb, näeb selle kõrval täitsa maitsekas välja.

Favorita park, see tervisejooksjate paradiis ja pederastide peidupaik, otse Renzo Barbera staadioni kõrval, kus teisitimõtlejaid igaks juhuks teises sektoris raudaia taga hoitakse, Mondello ääremail. Avatud ruumis tehakse sporti ja aetakse häbenematult kõikvõimalikke ning võimatuid asju. Fantaasiat pole vajagi. Miljööle lisavad vürtsi plastiktoolid, mis südalinnast Mondellosse viivat teeäärt palistavad – äraelamiseks ei ole ülearu mingitud ja kurvikate daamide avalikult peetav maailma vanim ametki häbiasi. Elatakse ära ja mitte halvasti, sest igasugustele vaestele tasuta jagatavate korterite ruutmeetrid alla seitsmekümne ei hakkagi. Minule teadaoleva info kohaselt läheb see nali neile 30 eurot per kuu maksma. Rääkimata siis veel loendamatutest taevakarva kuutidest Mondello kuldsel rannaliival, millest igaüks heal juhul kolme ruutmeetrit maad küsib ning mille üürilevõtmine kuuks ajaks 700 eurot üürilevõtja rahakotti kergendab. Võid kindel olla, et vaba kohta ei ole kummalgi poolel. Kui, siis ehk surnuaia kapis võid endale platsi leida, kuid sedagi vaid suure surmaga.

Kaputsiinlaste Katakombid Palermos. Täielik müstika! Üdini ülemõistuse kunstikamber – ligikaudu 8000 kondist laipa väljanäitusel! Appi! Absurd, mu meelest! Kellele seda veel vaja on? Ja milleks? Ma lihtsalt ei või ja olen täiesti ühel meelel Oskar Lutsu Köstriga, kes juba Jorhadniel Kiire venna ristsetel arvas, et see ei lähe kohe mitte! No lihtsalt ei lähe, sest mul jookseb juhe seda kullatud laatsaretti isiklikult oma silmadega nägematagi kokku. Piisab tühipaljast mõttestki sellele. Olgu seal siis Columbus Krisostomus ise või kes iganes. Vahet ju pole!

Kuigi jah, teisalt arvan ma, et ega ma ei peagi igast asjast aru saama. Kui kellelegi meeldib, siis las olla. Jumal temaga. Üks Halloween ees või taga, mind see ei sega, sest mina isiklikult ei kavatse sinnakanti rohkem sattuda. Mitte ühegi raha eest ei lähe! Makske miljon või kolm või palju tahate. Ma lihtsalt mainin, et ka selline mausoleum on olemas. Pealegi, vingem kui Venemaal! Mis siis, et nende oma punasel peaväljakul asub ja meie oma nurga taha jääb?

Ja veel. Võib ju olla, et on romantiline nutta ja õhata taga kõiki neid möödunud aegade villa borghesesi’d ja Bourbonide parke ning hiilgust, mida üks limane linnapea ja hilisem eurosaadik omal ajal vastu protestiaktsioone maaga ühetasaseks lasi lükata, kuid kurvaks teeb hoopis asjaolu, et sel hetkel kui muu maailm sekkumata uudiseid jälgis ja seejärel ükskõikselt kuhugi kõrvale vaatas, ei leidunud siinkandis ühtainsamatki hiina poisikest, kes kui kamraad Taevase Rahu Väljakul paari aastakümne möödudes oleks tões ja vaimus õigusega õigluse ja ajaloo eest ihuüksi käed laiali ja jalad harkis buldooseritel ees seisnud ning kasvõi oma elu hinnaga barbaarse hävitustöö peatanud. Varem või hiljem oleks must päike tast niikuinii üle sõitnud.

Kuid just siis, kui juba tundub, et nüüd on lõpp ja kõik, mida veel võtta annaks on juba ammuilma ära võetud, maatasa lükatud või rafineeritult pihta pandud ja et isegi surmal ei ole siin enam midagi juubeldada, kerkib Palermo otsekui fööniks tuhast. Keskaegses kvartalis meieni ulatuva kitsa ja viletsa tänava räämas hoone avatud aknast kostuv ning lagunevate kivimüüride vahele laotuv ülikõrgetel nootidel kõlav „Ave Maria“ võiks tunduda kõhedavõitu ja saatusliku leinasümfooniana, kui asetleidev farss lisaks kananahale ihul poeetilist naudingut ei tekitaks. See on hetk, mil saad aru, et Leonardo da Vinci Mona Lisa naeratab ja Giuseppe Verdi Rigoletto keerab hauas teise külje. Siin lõpeb sotsiaalne katastroof ning algab jalustrabav “bella figura”, mis ülejäänud maailmale koha kätte näitab.

Monrealest ja Montepellegrinolt õhtuhämaruses avanev vaade tuledesäras Conca d’Orole lööb hetkega jalad alt igaühel, kes sinnakanti sel kellaajal sattuda võiks. Vaevalt sada aastat tagasi valitses selle koha peal samal ajahetkel vaid pilkane pimedus, kuigi alllinnas oli ka juba siis möllu rohkem kui rubla eest.

Ma ei hakka siinkohal kõike seda aristokraatiat, ajalugu ega inimesi kirja panema. Kes julgeb, tuleb vaatab ise. Lisan vaid niipalju, et kui me ise ei oleks omal ajal juhuslikult selle ukrainlanna Inna otsa komistanud ja enne seda Giovanniga Terrasinil kohtunud, me ei oleks siia mitte kunagi tagasi tulnud. Palermot peab oskama vaadata. Siis näeb. Või õigemini, lööb pildi ette isegi kõige selle valguses, millest ma ülevalpool kirjutasin. Palermot ei saa tunda, küll aga saab tunnetada, sest .lisaks rämedale bensiinivingule ja hingematvale prügihaisule levib õhu kaudu ka romantika. Ajaga õpib ja tekib arusaamine, et siia saab sind tuua vaid saatus ja siis ei otsusta sina ise siin enam midagi. Kes kord tuli, tuleb uuesti. Kõik kordub ning jääbki korduma! Alati!

Ja siis ta läks. Kõik see Bologna. Õlgkübar peas ja pastelselt päikesekollane kleidisaba l’afas lehvimas. Vàhem kui kahe nàdalaga oli ta Palermosse armunud. Ma ei jõudnud kaamerat haarata, et seda hetke jààdvustada – vòimalik, et oma olemuses oli see ka jààdvustamatu. Ma ei tea, kuid see oli  kordumatult efektne ajatu kaader. See oli lihtsalt liiga efektne ajatu kaader – otsekui ajaloolõuendil valmissaanud antiikne maal kulunud pildiraamis, mille diapasooni muutis igavikuliseks taustal õhtusesse kuumavinesse ja varjudemängu mattuva iidse Palermo siluett Via Lincolni ja Via Roma kohtumispaigas peegeldamas mahajääjate nukrust. Ja kuigi ma olin kindel, et ta tuleb siia ükskord tagasi, jääb see kõik mu silmade ette siiski igaveseks.

Me läksime Stagione Centralesse, et purskkaevust vett juua. Vähem kui tund jäi järgmise katastroofini, mis näitas meile taas kord, milleks Palermo on võimeline. Aga sellest ei kirjuta ma mitte kunagi.

Palermo ei ole normaalne linn. Palermo on citta’ esagerata.  Äärmuste linn. Citta fuoriclasse, omaette kõrgliiga väljaspool arvestust! Nii heas kui halvas. Kõik, mis siin eksisteerib, on kas ülepaisutatult suurejooneline või totaalselt kanalisatsioonis.

Vaesus ja rikkus üheskoos, üksteise kõrval, kukil ja käsikäes. Üksteist hetkekski hülgamata, üksteist eitamata, üksteist segamata.

Palermo non manca niente. Palermos on kõik olemas. Peaaegu, et kõik. Kui nüüd lumi ka veel maha tuleks….

Il mondo e’ bello perche’ e’ vario! Ausalt, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles sama hästi öelda.

See on Palermo. Minu linn.

OMAKOHUS VÕI LAHENDUS?

Girolamo poeg on kokk. Õppind poiss. Oskab süüa teha.

Sellega seoses sai ta Terrasinil ühte restorani tööle, kuid kahe nädala pärast teatas omanik, et poiss liiga aeglane on ja ei sobi ning jättis tagatipuks ka lubatud palga maksmata.

Tegelikku põhjust võime ainult aimata ja jumal sellega. See ei olegi takkajärgi enam tähtis.

Käidi paar korda oma raha küsimas, kuid ei midagi. Omanik keeldus maksmast.

Lahendus? Töökaitseinspektsioon? Ole nüüd! Millal need ükskord kohale jõuavad või mida teevad? Ei ole ju põhjust, sest see on Sitsiilia!

See tähendab, et tehti hoopis ise!

Otsustati, et ei ole mõtet seal enam oma raha küsimas käia, vaid et hulga mõistlikum on selle asemel hoopis sööma minna. Pea kogu suguvõsaga sinnasamasse restorani. Ning kui kelner lõpuks arve esitas, siis teatati, et see on nüüd see raha, mille restorani omanik oleks pidanud poisile maksma.

Poiss läks muidugi Ameerikasse ja töötab nüüd seal kokana. Omanik on rahul.

JUMALIK KOMÖÖDIA KURATLIKUL KOMBEL EHK SIPSIK ABORIGEENIDE JUURES

Kunagi, see ei olegi nii väga-väga ammu, ütles üks Urmas, et minu (st. Janeki) Sitsiilia artiklite kogumik, mis piiratud internetiavarustes loodetavasti mitte just päris viimasel leheküljel ei asu (www.janeksicilia.wordpress.com) ja millest nii mõnigi rida Rootsi Eesti Päevalehes avaldatud on, võiks vabalt kanda pealkirja “Sipsiku seiklused pärismaalaste juures.” Lihtsalt liiga ilus, et olla tõsi.

Ja nii ongi. See on lihtsalt liiga ilus, et …

Riina sai tööle. 24. juulil. Tööpakkujaks Monica. Või noh, kui nüüd täpne olla, siis tema ja üks Carla pakkusid lahkelt talle selle otsa. Tubli neist! Ausõna! Iseenesest ei ole ma küll väga kindel, kas see päris täpselt just nende leiutatud idee oli või kelle kontseptsioon see üleüldse on, et sellist asja ülepeakaela arendada, aga kui seda ideed kui äriplaani võtta ja takka järgi lõppresultaati teada, siis, minu meelest. on see lootusetult andekas, et mitte öelda – pole paha! Hiljem sain muidugi teada, et analoogset ettevõtmist on siin varemgi proovitud ellu äratada, aga jumal sellega! Kelle asi see on, et …?

Tööleping ja palgatingimused nagu ikka Sitsiilias. Mis siis? Kui keegi veel ei tea, siis … siin me ju elamegi, eks ole. Terrasinil, Palermo külje all. Mille poolest me teistest ikka paremad või halvemad oleme?

Jumala pärast, ega me natsionalistid ei ole nagu mul siin mõned kuud tagasi üks soliidne Sitsiilia sinjoore seletas, kui ma talle teatasin, et vaatamata asjaolule, et ma räägin temaga praegu itaalia keeles ja me Sitsiilia kõrvetava päikese all asume, on mul taskus, kahjuks või õnneks, siiski veel valiidne st. kehtiv Eesti pass.

Tõepoolest, ega ei ole jah! Ei natsionalistid ega rassistid! Täiesti nõus! 100%, kui käputäis rumeenlasi ja mõned kahtlaselt tumedad näod, kes järjepidevalt ukselt uksele käies üritavad õnnetult haleda näoga asjatult raha lunida, välja jätta. Mulle ka need tüübid ei meeldi. Kohe üldsegi mitte! Kuid senikaua ei sisalda minu väljaöeldu ei natsionalismi ega rassismi kuni ma ei lisa, et rumeenlased ja tumedanahalised ongi sellised. Tee, mis tahad  – ei ole!

Ja hoolimata sellest, et ma osaliselt ja ainult osaliselt olen nõus väitega (ning sedagi vaid mängu ilu pärast), et senikaua kuni rumalad ei saa, ei taha või ei julge asjadest aru saada, niikaua tulebki neilt raha ära võtta, sest mine sa tea, mida nad sellega veel muidu teha võivad – ei meeldi mulle Terrasinil veel mõned ülemäära aktiivsed kenad geeniused, kes tähtsa näo ja Serie-A tasemel jutuga üsna lihtlabaselt kuidagi heauskselt enesekindlate käest raha välja petavad arvates, et nad miskid furbod on. Selliseid, ma arvan, on igasuguseid ja karta on, et neid leidub igal pool. Kuid nendest rääkides ei tegele me enam ei rahvusküsimuse ega rassismiga, vaid lahkame juba meditsiinilist probleemi.

Ühesõnaga, kui kord juba jutuks tuli, siis olgu konkreetselt ka välja öeldud, et alljärgnevas loos mina natsionalismi- ega rassismiilminguid ei täheldanud, küll aga …

Alguses kinnitas Monica korduvalt, vähemalt meile (ja ma tean, et ka teistele), et ärge muretsege, non vi preoccupate: pakutav töö kestab kaks kuud järjepanu, väljaarvatud pühapäevad ja ferragosto, sest see on nagu Eesti jaanipäev, mil suurem osa publikust eilsest õhtust parimal juhul mingeid ähmaseid asju ja neidki üsna kummaliselt mäletab, kui üldse. Mis tähendab, et Monica jutu mõte, niipalju kui mina aru sain ja saan, oli, et juba 46. aastal e.Kr kehtestatud ning 45.aastal, kah e.Kr. ehk siis 709 ab urbe condita jõustunud Juliuse kalendri järgi oleks 23. september, käesolev aasta, Riina viimane ametlik tööpäev selles ametis, sest nagu öeldud, töö algas 24 juuli. Loogiline? Ma vaatasin kalendrist järgi, sellega on kõik ok! Apposto, mis tähendab, et korras! Nii ongi! Ja täna ei ole ei Jaanipäev ega Ferragosto, võid oma kalendrist ka igaks juhuks üle kontrollida kui soovid, et ma teatud põhjustel peaks asju valesti mäletama või, mis veel hullem – mõningaid fakte konkreetses kontekstis üldse mitte mäletama nagu mõnel tegelasel publikust tänasel päeval sagedamini kui pahatihti ehk siis lausa hookaupa ette tuleb.

Pole hullu, tuletame meelde, et….!

Osapooltevahelise kokkuleppe järgi kuulus Riina ametikohustuste hulka kätteantud informatsiooni jagamine turistidele, nende juhendamine ja suunamine ning vajadusel neile ka tõlketeenuse osutamine Terrasinil samal ajal kui kohalikud kaupmehed, kes ettevõtmist rahaliselt toetasid, piirdusid üldjoontes vaid pakutava tõlketeenusega. (Esitagem ka faktid, sest ega see lugu nüüd ka miski VòsaPetsi järjekordne esmaspäevaõhtune ühemehe showsaade ei ole, et siin üks osapooltest heast peast huupi lahmida võiks nii nagu parasjagu pähe tuleb või võhm võtab: Niisiis, ühtekokku osales, nimetagem seda siis projektiks, 42 äri, millede hulgas leidus nii poode (või oleks siiski õigem öelda boutique?), kohvikuid, pizzeriasid, kui ka restorane ning üks panificio! Per äriettevõte investeeriti projekti 73 eurot, mis annab eelarveks, mida ajasid kokku ning majandasid Monica ja Carla kahekesi, ei vähem ega rohkem kui täpselt 42 x 73 eurot. Üks osa rahast läks Terrasini kaartide trükkimisele, teine osa tasuti Riina bussisõidu eest Autolinee Cracchiolo s.r.l.’ile ja kolmandast osast maksis Monica Riinale esimese kahe nädala palga kohe avakäsi ettemaksuna rahuloleva naeratusega peopeale).

Projekti võtmeküsimuseks ehk Gordioni sõlmeks, mida Riina pidi lahti harutama, oli turistidest koosneva sihtgrupi ülemäärane ja selgelt liiga ühepoolne vene keele oskus, sest nagu selgus, siis inglise, prantsuse ja saksa keele oskajaid leidub Terrasini kaupmeeste ja ettevõtjate hulgas rohkemgi kui ma varem ette kujutasin, kuid vene keele oskajate ülelugemiseks piisab ühest näpust ja seegi on ukraina versioon.

Just! Sa said õigesti aru! Täpselt! Info liigub! Päevapealt sai Riinast praktiliselt kõikide kohalike äriettevõtete omanike ja muude ettevõtlike isikute sõber, sest ta räägib vene keelt. Suhtleb täitsa vabalt, sest isa on tal vene-mordva segu –  Baškortostanist, kui nüüd kaasaegset versiooni endisest Baškiiriast pruukida! Meleus on koha nimi. See asub Ufaast veel laias laastus 300 km lõunasse. Me oleme seal käinud, puhas Venemaa! Või nagu mõni mees meil Terrasinil teatud asjade kohta iroonitseda tavatseb: “Bella pulita è!”. Sama kena kant kui Sitsiilia. Ainult, et Sitsiilias …  siin ei ole Euroopa Liitu kuuluvate riikide kodanikel viisat vaja, sest Sitsiilia on puhas Schengen. Hoolimata sellest, et ma selle sõna “puhas” punktuaalse kasutamise seisukohalt võtan õiguse või jultumuse, kuidas soovite, eriarvamusele jääda.

Tegelikult oleme me üldse üks rahvusvaheline perekond. Kamba peale tõmbame viis võõrkeelt vabalt välja. Lisaks aktsendivabale vene keelele saab Riina ka in English ja in italiano hakkama. Eeltooduile lisan mina soome keele. Ja Hans-Karol? Tema on meil eriti rahvusvaheline, sest lisaks meist kõigist kõige paremale itaalia keelele kergitab ta meie väikest Paabeli torni veel kohaliku dialekti – palermitano – jagu. Ühesõnaga, nagu te aru saate, täiesti tavaline Eesti perekond, kuigi jah, tõde on, et eesti keelega ei ole Sitsiilias suurt midagi peale hakata, sest, usu või ära usu, seda soome-ugri murret ei oska siinkandis peale meie praktiliselt mitte keegi kui nüüd Hans-Karoli enda poolt personalmente di persona ad altre persone naabripoistele õpetatud  “tule siia!”, “tee uks lahti!”, “anna musi!” ja veel mõned võrratud väljendid välja arvata. See viimane fakt on küll igatepidi edumeelne ja näitab nii mõnegi mehe talenti, kuid käesoleva loo kontekstis on see täiesti ebaoluline. Kahjuks! Non è importante! Saad aru ju küll, ma loodan.

Tööülesannete täitmise tähe all tuli Riinal sõita Partinicosse suunduva ühistranspordiga (Autolinee Cracchiolo s.r.l.) kaks korda päevas, see on siis hommikul kell 9.30 ja pärastlõunal kell 16.05 Terrasinilt, Via Perez’il peatuva bussiga, hotell Città del Mare juurde, et organiseerida siis sinna bussijaama (olgem ikka täpsed: autostrada SS113 äärde, sest seal on vaid, kui nüüd Juhan Liivi tsiteerida, “igav liiv ja tühi väli” ), kus umbes-täpselt samal ajal peatub ka Palermo poole kiirustav Russo buss, hotelliterritooriumilt ilmuvad või juba ilmunud turistid, ükskõik kes nad siis ka ei oleks või on ja ükskõik kuhu nad siis plaanivad minna või juba teel on, järgmise liinibussiga (seesama Autolinee Cracchiolo s.r.l., eesotsas sama bussijuhiga, kuid nüüd teises suunas) Terrasinile. Milles küsimus? Pool tundi on aega! Me oleme ise ka mitmel varasemal aastal turistidena Sitsiiliat väisanud. Mitu aastat järjest. Teame niigi, et lahe on! Igasuguseid imelikke ja huvitavaid asju juhtub ning erinevaid inimesi kohtab! Üks andekam kui teine, igaühel omad huvid ja kiiksud ning  mis siin ikka keerutada, ka Maslow püramiidi ma-ei-tea-mitmendalt-astmelt lähtuvad sängisambo vajadused, mida siis üritatakse rahuldada ja ellu viia komponeerides kaunis ebatavalisi ja eriti kummalisi ettepanekuid, milledest nagu igaüks peaks aru saama. Nalja nabani ja ikka kogu raha eest, niipalju kui seda  siis kellegil on!

Nàiteks mina isiklikult ei imesta üldse, et ka Monica avaldas oma tõe öeldes, et tema seda tööd ei teeks! Arusaadav, eks ole! Kuigi, arvestades asjaolusid, on mul selline, kuidas nüüd öeldagi,  erakorraline küsimus: Miks üks kena naisterahvas tunneb ühtäkki vastupandamatut vajadust sellist asja nii väga eraldi veel mainida? Miks meile? On see àkki mingi vihje vòi? Vàhe imelik, mu meelest! Ütlesin juba, et arusaadav! Ei?

Kuid tagasi asja juurde! Igasugune ettevõtmine, eriti veel kui me räägime eraettevõtlusest, mille eesmärgiks on ainult ärikasum ja veel kord ärikasum, on oma olemuselt juba ja tahes tahtmata risky business. Ja ma arvan, et sa nõustud minuga, kui ma ütlen, et lollikindlat äri ei ole olemas. Kòik sòltub eelkòige asukohast ja seejàrel ka teistest teguritest. Sul on kas käsi kullas või …  lendab kõik raginaga vastu taevast nagu uusaasta saluut 31. detsembril! Varem või hiljem, tagantjärele ei oma see enam mingit tähtsust, sest tagantjärele tarkus on targutajate täppisteadus – tolku ei mingit peale tühja töö ja vaimu närimise nagu omal ajal juba Koguja, Saalomoni pseudonüüm  ja Taaveti poeg , Iisraeli kuningas Jeruusalemmas, teadis rääkida.

Riinaga läks nagu eestlastega tavaliselt ikka läheb. Alguses ei saanud vedama, sest enamus turiste läks Città del Mare juurest Russo bussiga otse Palermosse. Mis teha? Palermo on ikkagi suurlinn, pea miljoni elanikuga aristokraatset ajalugu ajaga täistopitud ajatu metropol. On mida vaadata! Ime siis, et Terrasinile tulev buss jäi konkreetselt kolmel korral täiesti nulli. Ei hingelistki! Peale õnnetu Riina ja vaese bussijuhi! Paari nädala möödudes oli aga juba suuremat bussi vaja, sest info liigub ja väike buss ei mahutanud kõiki Terrasinile tahtjaid ühtäkki enam ühekorraga ära.  Sel lihtsal põhjusel tegi bussijuht mõnel korral omast vabast ajast lausa kaks lisaotsa Terrasinlt Partinico suunas Città del Mare juurde ja tagasi. Mitte, et hommikul korra  ja õhtul korra nagu sõiduplaanis lisaks teistele kellaaegadele oli ette nähtud, vaid ühel hommikul kaks korda ja teisel õhtul taas kord kaks korda, plaaniväliselt ja nagu juba öeldud, bussijuhi vabast ajast ning tahtest, sest niipalju kui mina tean, siis tema ei saanud selle eest sentigi palgalisa ja vaevalt, et keegi talle selle lõbu eest veel mingeid muid soodustusi pakkumas käis. Või noh, tegelikult, mine sa tea! Kõik võib võimalik olla.

Carlagi ju ütles Riinale, et oi-oi kui brava! Issand kui tubli! Isiklikku initsiatiivi üles näidates lubas ta vabatahtlikult teatud protsendi (ma tõesti ei tea kui suure protsendi, sest seda ta Riinale ei öelnud, mistõttu ei tea seda Riina ning järelikult mina veel vähem vaatamata sellele, et Carla ikkagi peaks teadma, mismoodi see asi täpselt oli kuna tema selle ettepaneku tegi ja kokkuvõttes on võimalik see protsent ikkagi välja arvutada) enda poe kassast, kui ja juhul kui keegi kohaletransporditud turistidest tema kauplusest peaks ostu sooritama. Palus ja lubas endale aeg-ajalt meeldegi tuletada, et selline situatsioon on aset leidnud. Ütlematagi selge, et turistide nina all ei hakka ajama, et näed, see ja see ostis ning summa oli nii ja nii suur. Hiljem saab ju asjad omavahel korda ajada, eks ole! Tööandja- ja võtja vahel nimetatakse seda usalduseks või midagi sinnapoole, on ju nii? Ja ei ole siin kellelgi midagi ega kedagi eitada,  Hans-Karol oli juures, Carla pidas sõna, mis tähendab, et molto brava è! Minu meelest väga tubli on! Nagu ka Monica, kes samuti lubas teatud protsendi isiklikul initsiatiivil. Milles küsimus? Ausalt, pole aimugi! Kuid fakt on, et seda Monica lubatud protsenti ei suudaks isegi mitte need kümmekond (või kui palju neid oli?) klienti, kes tema poest ostu sooritasid, mitte ühegi valemiga ei heal päeval ega hea tahtmise korral mitte kuidagi välja arvutada, sest kuidas ja mida sa arvutad ( 100 x ..?.. = ..?.. ) kui ainult üks number on teada ja kõik ülejäänud puha puudu? Polegi ju, mida arvutada ega arutada. Asi niigi selge!

Jah, tõepoolest, tunnistan fakti, et igasse ärisse turistid-kliendid ei jõudnud või ei soovinud minna. Loomulikult oleks võinud Riina lisaks Terrasini trükitud kaartidele, enda keeleoskusele ja sõnaosavusele natuke füüsilist jõudu kasutada, seda enam, et kehaehitus justkui lubaks, aga kui nüüd pisutki mõistusega inimesele (ld.k. homo sapiens rationalis) monopoliseeritud  loogikafunktsiooni tarbida, siis ei ole vast kaugeltnurgameestel endilgi erilist mõtet tõsiselt võtta säravvalge naeratusega presidendiproua ümmargust ja lobedat juttu peatselt pealinna saabuvatest turistide hordidest ja rahavoogudest ning tormata selle roosa mulli peale saekaatrisse investeerima, et Kalevipoja mõõtu laudu tootma hakata. Nii lõikab ju näppu, sest… No kes ostab ja kust kohast ning millal ta ükskord kohale jõuab? Või nagu Mõisa Jürka kunagi küsimuse vormis retooriliselt mainis: Kelle viga see on, et te ise kusagil perifeerias elate? Ja mulle tundub, subjektiivselt nagu ikka, et selles kontekstis jääb mõnelgi vennal natuke õigust üle ka, sest loll on see, kes vabandust ei leia. Kas ma eksin?

Mis aga puutub asjaolusse, et ülalmainitud Juliuse kalendri järgi 24. juulil alanud lubatud kaks kuud kestis vaatamata varasemale jaanipäevajärgsele konkreetselt korratud, selgele ning soravale jutule päevapealt 6. septembrini, mil on Hanna sünnipäev, siis – mis siin keerulist on? Selgitan ka selle koha lahti enne kui seegi aeg otsa saab, mis üldjoontes mulle antud on.

Igal tööandjal ja seda enam eraettevõtjal, on, millal iganes, õigus öelda oma töötajale, et ära homme enam tule! Pole vaja! Meil ei ole sulle rohkem tööd pakkuda! Või ükstaskõik, mis see põhjus siis ka on. Vahet ei ole ja sellega on ka käesolevas case’is meie poolt vaadatuna kõik ok, sest vaatamata väikesele viperusele, st. täpselt sajaeurosele arvutusveale, palgamaksmisel Carla juures suletud ukse taga, said Riina viimased kaksteist tööpäeva kõik ilusasti ja ausalt makstud, Carla sai Monicatagi, kes protsendivalemit arvestades maailma parim matemaatik kahtlemata on, enam vähem samal ajal aru kui me ise, et lisaks keeleoskusele oskame ka meie päris kindlasti arvutada. Pole probleemi!

Ah? Et mis need 24. juuli alanud kaks kuud, Juliuse kalender, 6 september ja 42 kohalikku investorit asjasse puutuvad? Ehh sind küll! Sa üldse ei jälgi mängu ega süvene sündmuste käiku! Ma juba teksti proloogis ütlesin tegelikult juba kõik ära. Senikaua kuni rumalad ei saa, ei taha või ei julge aru saada, kelle rahaga ja mis lubadustega seda projekti tehti, niikaua tulebki neilt raha Serie-A tasemel jutuga igaks juhuks ära võtta!

Geniaalne, kas pole? Kuid see, ausalt öeldes, ei ole enam minu asi!

Ja meieni jõudnud põhjenduste peale, mida projektijuhid projekti lõpetamise kohta teistele kaupmeestele ja ettevõtjatele, nähtavasti ükshaaval rääkisid (ja miks ma ei imesta, et mõni ei tea sellest siiamaani midagi ja arvab siiamaani, et Riina Terrasinil ringi käies tema jaoks töötab!) võtan ma küll vaevaks Eesti esiklassiku esialgu veel kirjapanemata tsitaadikogumikust paar kena pärli laenata:

“Tule, taevas, appi! Sellist jama on raske kommenteerida!”

Kokkuvõtteks olen ma päris kindel, et tegelikult ei huvita see jutt siin kedagi, sest kõik said niigi aru, kes tanki pandi ning kelle raha eest saluuti lasti. Või nagu Andrus Kivirähk oma “Maarahvas tuleb linna” artiklis tabavalt kirjutas: “Väga tore on! Näeb merd ja kahte kalmistut…” Ehk siis, igal asjal on alati kaks otsa.

Aga noh, mis sellest enam! Elu läheb niikuinii edasi ja tore on!

   

ps. Ma tean, et nüüd, kui Urmas on selle loo “Sipsik aborigeenide juures ehk Divina commedia al diavolo” läbi lugenud, küsib ta minult õigustatult ja võib-olla vastust tegelikult ootamatagi:

“Kulla, mees, kas ma ei öelnud sulle, et inimesed on kõikjal ühesugused?”

Ning kuigi ta vastust ei oota, vastan ma talle vabatahtlikult sellegipoolest : “Tead, mees? Sul ei ole õigus! Inimesed ei ole kõikjal ühesugused. Küll aga on seda igasorti “geeniused” ja  ….seda kahjuks igal pool.”

TERRASINI E’ BELLA, MA ….

Käesoleva teksti idee pärineb sinjoore Marchione’lt, kes suurejooneliselt teatas, et Terrasini non e’ proprio cosi come la dipingo io. Ehk siis Terrasini ei ole päriselt selline nagu mina, Janek, seda (teistele) maalin või näitan.

Ma tõesti ei tea, kas lugupeetud sinjoore on võtnud vaevaks lugeda minu blogipostitusi internetiaadressil janeksicilia.wordpress.com või kui palju ta nendest üleüldse aru sai, kuid tulles vastu austatud härra soovile näidata ülejäänud maailmale Terrasinit nii nagu see on, siis meest sõnast ja härga sarvest, palun väga, siin see on.

„Miski haiseb siin!“ ütleb ämm, kui me ühel järjekordsel suvisel õhtul kogu perega Guardia Costiera (Ranna- ja piirivalve) juurest, mere äärt mööda, Cinisi tabacchi poole jalutame. Meist vasakule jääb väike paadisadam ja paremal, silmaga visates paarkümmend meetrit merepinnast ülevalpool, kaljunukil, asub Terrassini belvedere – vaateplatvorm, kust igal õhtul avaneb kuldaväärt vaade kordumatule päikeseloojangule, millele heal päeval ainult Sürakuusa vanalinnas trehvatav analoog võrdväärset konkurentsi suudab pakkuda. Kaljusein tilgub kanalisatsioonist ja prügikonteinerid mere ääres ajavad taas üle ääre. Tõepoolest, miski haiseb siin!

„Maffia või mõni manalateed saadetud capo!“ pakun huupi, kuigi olen kriitikanooltega otsetuld nende „tarkade“ pihta andnud, kes Sitsiilia sünonüümidena sõnu “maffia”, „capo“, “padrino” või midagi sellelaadset kasutavad.

„Bella è!“ jätkan iroonitsemist itaalia keeles. Kahesõnaline lause lõpeb küsimärgi asemel hüüumärgiga ja on seega teadlik väike ning mis siin salata, omamoodi mahlakas grammatikaviga. Just selline, mis on iseloomulik palermitano dialekti emakeelena kõnelevatele inimestele, kes ajaloo tahtel kohustuslikus koolikorras ja ametlikult itaalia keelt peavad rääkima.

La Sicilia è bella! Ma olen seda kuulnud! Mitu korda juba! Sitsiilia on ilus. Selles ei ole minu jaoks küsimustki. Kõik see ilu ja avanevad vaated – sinisest sinisem ääretu meri, lõpmatud rannaribad, pilvedeni kõrguvad mäed, muinasjutulised päikeseloojangud, Lõuna-Euroopale iseloomulik arhitektuur, kokkupressitud sipelgapesadena näivad Sitsiilia külad, kirikud, purskkaevud, väljakud, mahajäetud villad, saatust trotsivad antiiksed vana-kreeka varemed, lookas puuviljaaiad oliivi-, mandariini- ja sidrunipuudega ning kõige selle otsa veel mõttetult palav keskpäevane päike – panevad õhku ahmima ja võtavad hingetuks. Otsesõnu öeldes, ajab higistama, sest nagu ma juba varem olen maininud, siis elame me sõna otseses mõttes paradiisis.

Kordan: La Sicilia è bella! Kuid nagu öeldud: „Miski haiseb siin!“ Ja see on alles tagasihoidlik väide, väike ääremärkus, hoolimata sellest, et ka see lõpeb hüüumärgiga.

Iseenesest olen ma seda meelt, et selline pisikene lohakus, pole-hullu-elame-üle-ja-mis-selles-siis-ikka-nii-väga-erilist-on-et-seda-mainima-peaks, va bene, kuulub asja juurde, kuid enam kui sageli igal pool ja mujalgi vedelev immondizia, spazzatura, patume ehk siis prügi, laga ja rämps, mille koostisesse kuuluvad klaastaara, plekkpurgid, salvrätikud, pakkepaber, pappkastid, võiduta lotopiletid, auto varuosad, kastide viisi söömata jäetud arbuusid ja maasikad, voodimadratsid, antiikne mööbel ning issand-mida-kõike-annab-ära-visata-sodi ja lõppude lõpuks tänaval vedelevad koerasitajunnid , ei ole mitte kuidagi aktsepteeritav. Kui prügimägi on juba ise selline hunnik prügi, et mäge enam näha ei ole, siis jookseb minul küll juhe kokku ja sunnib mind vaatamata ohule valestimõistetud saada kohalikule enam mitte lihtsalt ääremärkust tegema, vaid otsesõnu ütlema, et see on totaalne jama. Merda è!

“Mis ma teha saan?” laiutab too õlgu kehitades käsi ning paigutab kogu süü linnavalitsuse, maffia ja ühes araablastega sisserännanud idamaade kultuuri kapsaaeda. Jube mugav vabandus ikka! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud? Täitsa loogiline ju, et see pilkupüüdev maadligi matsakas ja ülepäevitunud palermitana, kelle vetteminekul rannas meid järjekordse tsunamiohu eest hoiatatakse ja kes lisaks katkiläinud päevavarjule veel pizzerias või panificios kilesse, paberisse ja veelkord paberisse pakitud osaliselt söömata jäänud piruka- ja pizzahunnikust ühes pakendiga otse rannaliivale coca-cola purgi kõrvale “unustab”, on linnavalitsuse arveametnik. Suvalisse kohta avalikult ehitusprahti salamisi sokutav romuga ringitossav pastakõhuga Totuccio on capomafia ise isiklikult ja kõik tumedajuukselised sitsiillased, hoolimata sellest, et leidub ka heledapäised punapäid, on geneetiliselt räpaste araablaste järeltulijad.

   

Kõik teised on süüdi, mitte ainult meie. “Mina” ei puutu üldse asjasse. “Mina” on korralik. Ei tooda prügi ega midagi! Või vähemalt on tal kaasaskantav nähtamatu prügikast kogu aeg kaasas. Nii või?

“Kui ei meeldi, võid ära minna!” kuulen järgmiseks.

“Just! See on lahendus. Braavo! Appunto! Seda ma mõtlengi, et maailm on hulluks läinud! Palun laske mul järgmises peatuses maha minna!” tahaks vastata: “Tuled ka või jääd siia prügimäge valvama?”

Õudne ju!!? Ja ma tean, et te saate sellest ise ka aru, sest ma olen teiega sellel teemal rääkinud. See ei ole normaalne, et teie ja minu maja raadiusesse jäävad sellised prügimäed, et … Mul jääb praegu sõnu puudu, sest see on sõnulseletamatult kirjeldamatu. Uskumatud hunnikud, noh! Ükskõik, kuhu vaatad, ikka ajab oksele!

Ma võin ju roosad päikeseprillid mustade raamidega ette panna ja rääkida kõigile, et Sitsiilia on oi-oi-kui-ilus ning kutsuda kõiki külla seda ilu oma silmaga kaema, aga tee, mis tahad, see imal hais jõuab ikka ninna ja nähtavasti mitte ainult mulle, vaid üsna kindlasti ka minu külalistele, sest nad ei ole sellega harjunud. Ja ma kardan, et nad ei harju ka!

Eriti hulluks läheb olukord siis kui linnavalitsusel prügikoristuseks ettenähtud raha otsa saab. Siis on tänavad ja maanteeäärsed sodi, prügikilekotte ja muud kola täis. Kõik löövad ahhetades kahte kätt kokku, teevad mis-ma-teha-saan žesti ja toovad seepeale paar prügikilekotti juurde. Millalgi hakkavad prügiautod niikuinii ringi vurama ja küll siis minema viiakse. Küsimus on ainult, et millal? Aga keda see ikka nii väga huvitab? Niikaua, kui saab kedagi süüdistada ja kellegi peale näpuga näidata, on asi kontrolli all.

Aga olgu! Osaliselt olen ma süüdistustega linnavalitsuse ja maffia aadressil nõus. Aeg-ajalt on näha, et esimene on võimetu probleemiga tegelema kuna teine tegeleb sellega liiga palju. Prügivedu on suur äri kogu maailmas. Suures äris aga liiguvad suured rahad. Ja ei ole vist eriline saladus, et üsna mittesihtotstarbeliselt st. vasakule.

Head lahendust ei paista kusagilt. Võimalik, et seda ei olegi, sest niipea kui linnavalitsus paigaldabki kusagile prügikasti või -konteineri, nii hakkavad prügikotid seal üle ääre ajama nagu söögisooda esmakursuslasest keemialaborandi katseklaasis. Nüüd aga on linnavalitsusel rahad otsas ja seetõttu on mõned neist ära viidud. Kuid, üllatus-üllatus, linn on kohe puhtam. Paradoks küll, aga toimib.

Ja ikkagi ei saa ma aru, mis puutub asjasse Araabia kultuur? Mis mõte on see jama nende kraesse kupatada? Kui selline l’arte contemporanea (kaasaegne kunst) lagastamise näol sealt ajaloo käigus koos muu kultuuriga tuli, siis sellele immigratsioonifekaalile saaks ju päevapealt, et mitte öelda pikema jututa, vee peale tõmmata. Kuidas? Ära loobi rohkem sodi maha!

”Kuhu ma selle siis panen?”

”Prügikasti, näiteks!”

Kaasvestleja üllatunud pilk, mida saadab kulmukergitus tuletab meelde, et linnavalitsuse rahakriis korjas prügikastid ära. Täielik absurd! Nokk kinni, saba lahti situatsioon.

   

Kuid küsimus jääb. Kuhu panna prügi? Üks tarkpea soovitas vähemalt konid edaspidi taskusse toppida…. Miks mitte? Jube hea mõte, mu meelest! Lausa lahendus äkki? Tegelikult saaks ju kogu prügiga nii teha. Ei?

“Ajuvaba!” utled sa nüüd pidades silmas üleuldist olukorda.

Ei ole. Selles korralageduses on loogika täiesti olemas. Et mismoodi? Lihtne! Kuna enamus kohalikke on usklikud, siis loobitaksegi prügi nagu jumal ise juhatab. Kuid, see on ainuke loogika! Ülejäänud vabandused ja jutt mentalitą palermitanast (palermo mentaliteedist), ei ole enam mitte ajuvaba, vaid kui nüüd otse öelda, siis lauslollus. Ei ole rumalus! Lollus on! Ma saan aru, et ei ole viisakas niimoodi rääkida, kuid see on ”una min**iata” ja ei muud! Nagu ka ümbritsevad prügimäed, mille kohta sõna “vergogna” kasutatakse. Häbenemise asemel võiksime asja korda teha, sest see on sama piinlik kui ropendaminegi.

Kahjuks ei ole mõtet Eesti “Teeme ära” igakevadisest kampaaniast Terrasinil rääkidagi. Kõik on küll maailma parimad kriitikud, kuid tegijaid on vähe! Lihtsam on pea jaanalinnuna liiva alla peita ning öelda, et näe, Janek, siin on puhas! Tutt’apposto! Korras! Meil prügi pole. Ainult, et kassid, need sõgeloomadest lontrused, kasutavad liiva mittesihtotstarbeliselt. No ma lihtsalt ei või! Siin haiseb ju samamoodi kui väljas ”värske” õhu käes.

Seda, et prügimajandusega Terrasinil üldse probleemi ei ole, sain teada oma Facebook’i kontole postitatud prügialbumile järgnenud reaktsioonist. Selles soovitati tungivalt vältida taoliste fotode üleslaadimist põhjendusega, et Terrasini ei olevat päris selline nagu mina seda maalin. Fotodelt vastuvaatav prügihunnik olevat vaid hetkeprobleem.

Tõepoolest, ega ma ei varjagi, et iseenesest toimib meil siin porta-a-porta süsteem. See tähendab, et hommikul sõidab prügiauto (tegelikult on neid mitu) kõik tänavad ukse juurest ukse juurde läbi ja korjab väljariputatud prügikilekotid ja üleliigse träni kokku ning transpordib sinna, kuhu vaja.

Kahe järgmise päevaga kadus ka too nüüd suisa skandaalseks muutunud prügihunnik, kus seda ja teist ning pean tunnistama fakti, et esimesel septembril oli terve linn ikka väga-väga puhas. Ma ei ole nii puhast Terrasinit varem näinudki. See oli küll seoses ühe kurva tähtpäevaga, mis ajaloohämarusest meieni on jõudnud, kuid ikkagi – bravi! Tublid! Ausõna! Saame tehtud küll kui vaja!

Ainuke probleem on see, et nädal hiljem vaatasime prügimägedega jälle tõtt. Kõik hakkas otsast peale. Nagu polekski vahepeal koristatud.

Sellega seoses võtan ma ikkagi riski, et mind võidakse valesti mõista (mida üks välismaalane asjast teab ja mis see üleüldse tema asi on?) ja teen ettepaneku organiseerida kampaania “Terrasini – Teeme ära!”

Vastava ettepaneku teen Massimo Cucinella’le, Terrasini Linnapeale:
„Massimo, che ne pensi? Facciamolo? Massimo, mis arvad? Kas teeme ära?“

ps.1. Loodan südamest, et sain väga austatud sinjoore Marchione’st õigesti aru, kui ta ütles, et Terrasini ei ole päris selline nagu mina, Janek, seda maalin. Kurat võtaks, vaffanculo! (La prima a sinistra!) On ikka küll!

ps.2. Algus on tehtud! “Teeme ära – Terrasini” toimub 11.11.2012.

Siis vaatame edasi!